Tarnehind on lõplik hind, milles nii ostja kui ka müüja tehingus kokku lepivad. Investeeringute puhul tähendab tarnehind tavaliselt hinda, mida tuleb futuurlepingu lõppemisel kaupade tarnimisel maksta, mis võimaldab tehingu täielikult arveldada. Kaupade puhul määravad selle hinna tavaliselt arvelduskojad ning see võib sisaldada erinevaid tehinguga kaasnevaid tasusid ja tasusid.
Oluline on märkida, et tarnehind ei pruugi olla sama, mis tarnitava kauba või teenuse ühikuhind. Näiteks kui ettevõte tellib teatud kaupa sada ühikut ja teenib vähemalt saja ühiku tellimise eest viis protsenti allahindlust, kohandatakse arvel märgitud hinda selle allahindluse kajastamiseks. Mõned ettevõtted peavad tarnehinna osaks ka mis tahes tüüpi käitlus- või saatmistasusid, eriti kui tellimus tuleb ette maksta. Selle stsenaariumi korral on tarnehind tegelikult suurem kui tellitud kaupade maksumus, kuna see võimaldab neid lisatasusid.
Kui rääkida investeeringutest, siis tarnehinna määramise üks peamisi eeliseid on see, et mis tahes kauba hetkehind võib kauplemispäeva jooksul tõenäoliselt kõikuda. Arvelduskoja kaudu hinna määramisel ei mõjuta see hindade kõikumine hetkehinna tõusu või langust, mis juhtub futuurlepingu arveldamise kuupäeval. See tähendab, et ostja teab täpselt, mida tuleb tehingu sõlmimiseks maksta, ning müüjal on ka kindel arusaam sellest, kui palju ta tehingust saada võib.
Kuna erinevates seadetes on tarnehinna kujunemises mõningaid erinevusi, on väga oluline, et ostja küsiks konkreetselt, mida ta peab maksma, et ostetud tooted või väärtpaberid kätte saada. See aitab välistada kõik eeldused selle kohta, mis on lõplikus tarnehinnas ette nähtud ja mida ei ole ette nähtud, ning võimaldab ostjal tasuda kõik lisakulud, mis sellel arvul ei sisaldunud. Mõnes riigis reguleerivad futuurilepingute tarnehinna arvutamist konkreetsed eeskirjad; muudes seadetes kehtestavad protsessi turud, kus väärtpaberitega kaubeldakse, ja kõik selle börsi liikmed peavad nendest tingimustest kinni pidama, et säilitada oma kauplemisõigused.