Vääriskivid, tuntud ka kui vääriskivid, on mineraalid või kivimid, mis muutuvad kogutavaks, kui neid lõigata või lihvida ja poleerida. Paljusid kasutatakse tavaliselt ehete valmistamisel.
Need kivid võivad esineda looduslikult või neid saab laboris simuleerida. Looduslikud kivid tulevad otse maapinnast või kaevandusest ning lõigatakse või lihvitakse soovitud kuju ja suurusega. Tavaliselt on need kollektsionääride ja tarbijate seas kõige populaarsemad, aga ka kõige kallimad. Laboratoorsed simuleeritud versioonid luuakse laboris. Neid tehiskive võib endiselt pidada vääriskivideks, kuid neid on lihtsam saada ja need on tavaliselt odavamad kui nende looduslikud kolleegid.
Samuti on olemas orgaanilised vääriskivid, sealhulgas merevaik, mis on valmistatud kivistunud puuvaigust; ja jet, mis on kivisöe vorm. On vääriskive, mis on ehetes kasutamiseks liiga pehmed või haprad, näiteks ühekristalliline rodokrosiit. Kuigi neid ei saa eheteks kasutada, eksponeeritakse neid muuseumides ja kollektsionäärid otsivad neid just nende ilu tõttu.
Gemoloogid kasutavad kivide eristamiseks tehnilisi näitajaid. Kalliskivi tuvastamisel tuleb kõigepealt arvestada selle keemilist koostist. Näiteks teemandid on valmistatud süsinikust ja rubiinid alumiiniumoksiidist. Enamik vääriskive on tegelikult kristallid, mis on kristallisüsteemi järgi klassifitseeritud kuup-, trigonaal- või monokliinilisteks.
Need kivid liigitatakse ka erinevatesse rühmadesse, liikidesse ja sortidesse. Näiteks rubiin on spinelli- või hematiidirühma kuuluva korundi liigi punane sort. Smaragd, akvamariin, biksbiit, goseniit, heliodor ja morganiit on seevastu kõik berülli mineraalide liigid.
Vääriskivide eraldamine seda tüüpi rühmadesse aitab tuvastada nende koostist, värvi ja päritolu. Neil on ka murdumisnäitaja, dispersioon, erikaal, kõvadus, lõhenemine, purunemine ja läige. Kõik need omadused on kivi väärtuse hindamisel olulised.