Eukapniline hingamise ümberõpe on somaatilise teraapia harjutus keha optimaalsete hingamistehnikate treenimiseks. See meetod normaliseerib süsinikdioksiidi taset kehas, kompenseerides astmahaigete seas levinud süsinikdioksiidi kadu ülehingamise tõttu. Sõna eukapnika ühendab kreekakeelsed sõnad “hea” või “tervislik” (eu) ja süsinikdioksiid (kapnic) ning on levinud lähenemisviis ja lahendus paljudele astmast tulenevatele probleemidele. Eukapnilise hingamise ümberõppe töötas välja Vene doktor KP Buteyko 1960. aastatel ja seda nimetatakse mõnikord Buteyko meetodiks.
Eukapnilise hingamise ümberõppe abil keskendub inimene oma hingamismustrid loomulikumale olekule, kus hapnikutarbimise optimeerimiseks kasutatakse süsinikdioksiidi. Kui kehas ja vereringes on vähem süsihappegaasi, ei eraldu hapnik nii kergesti elutähtsate organite, nagu süda, aju, kopsud ja neerud, rakkudesse. Treeningu ajal levinud ülehingamine või astmahaigete hüperventilatsioon vabastavad ohtlikult süsinikdioksiidi ja muudavad normaalse hingamise vähem tõhusaks ja tervislikuks.
Eukapnilise hingamise ümberõppe võti on sundida aju säilitama õiget nii hapniku kui ka süsihappegaasi taset, mida sügav hingamine alati ei korrigeeri. Eukapnilise hingamise ümberõpe aitab suurendada inimese taluvust süsihappegaasi tarbimise suhtes. Paljud tehnikad, näiteks kõige populaarsem, “hingamise järgimine”, on sarnased meditatsiooni või jooga keskendunud hingamistehnikatega. “Hingamisjärgus” istub patsient sirge ja tasakaalustatud selgrooga, jälgides loomulikku hingamismustrit. Peagi hingamistreening loomulikult aeglustub, sel hetkel keskendub hingaja liikumisele ja hingamisele, mis hakkab kõhust tekkima ning süsihappegaasi tase tõuseb aeglaselt.
Eukapniline hingamise ümberõpe keskendub väikestele ja õrnadele hingetõmmetele läbi nina. Diafragma jääb pingevabaks ning kehahoiakut ja hinge kinnihoidmist kasutatakse loomuliku hingamise ideede tugevdamiseks. Seansi saab teha 10–30 minutiga ja seda saab harjutada kuni paar korda päevas, erineva nädalaplaaniga, kuni raskete hetkedeni, kui hingeldus on ebaloomulik. Eukapniline hingamise ümberõpe töötati välja vastusena astmaatikutele hingamistehnikatele ja õpetab astmaatikuid aeglustama ja minimeerima hingamist, et võimaldada rohkem süsinikdioksiidi.
Somaatiliste terapeutide vahendina populariseeriti eukapnilise hingamise ümberõpe esmakordselt 1980. aastal Venemaal, kus seda kasutati kliinikutes üle kogu riigi juba 20 aastat. Moskvas valitsuse teadus- ja tehnoloogiakomitee juhtimisel läbiviidud uuringuga näitas eukapnilise hingamise ümberõpe, et peaaegu 80 protsendil raske astmaga lastest reageeris ravi positiivselt, vähendades astmahooge ja nina lima. Sellised testid suurendasid eukapnilise hingamise ümberõppe kasutamist terapeutide seas üle maailma ning 2000. aastaks oli see teraapia muutunud populaarseks kogu USA-s ja Euroopas.