Alates selle loomisest 1930. aastatel on USA föderaalne miinimumpalk olnud piksevarras vaidlustele ja lõputuna näivatele aruteludele seadusandjate seas. Ajalooliselt on Demokraatlik partei olnud üldiselt see, kes tegi ettepanekuid selle kohandamiseks, mis tooks suurel määral kasu töötajatele, samas kui vabariiklaste partei on püüdnud kehtestada tõstmise summale ülempiiri, millest saavad suures osas kasu tööandjad. Olenevalt sellest, milline erakond Kongressi kontrollib, ei pruugita miinimumpalka aastaid korrigeerida või võib seda korrigeerida mitu korda kümnendi jooksul.
Tegeliku miinimumpalga määramine pidi algselt olema järelevalvekomisjoni ülesanne. See seadusandjatest, majandusteadlastest ja ettevõtete juhtidest koosnev juhatus kaaluks praegust sotsiaalset ja majanduslikku kliimat, et teha kindlaks, kas kohandamine on vajalik. Sellised tegurid nagu töötuse määr, inflatsioonimäär ja perede keskmised sissetulekud määraksid teoreetiliselt madalaima elatusraha ning föderaalset miinimumi kohandataks vastavalt. Paberil pidi see igatahes nii toimima.
Tegelikkuses pole föderaalse miinimumpalga määramiseks kunagi tegelikult kehtestatud valemit. Mõned allikad arvavad, et see on arvutatud teatud protsendina praegusest neljaliikmelise pere vaesuspiirist, kuid viimastel aastatel pole see nii osutunud. Praegu ei ole see ka inflatsioonimääraga indekseeritud. On tehtud jõupingutusi siduda miinimumpalk aastase inflatsioonimääraga, kuid neid ettepanekuid pole vastu võetud. Tegelikult ei vasta viimane kongressi poolt 2007. aastal vastu võetud tõstmine isegi 1979. aasta korrigeerimise tegelikule kulujõule.
Reaalselt alampalga suuruse määrab suuresti selle korrigeerimiseks koostatud eelnõu rahastaja. Selle tõstmise pooldaja võib tavapäraselt senatis sellekohaseid seaduseelnõusid esitada. Paljud neist eelnõudest võivad komisjonis surra või ei saa vastasparteilt piisavalt toetust. Aeg-ajalt elab eelnõu aga esialgse protsessi üle ja ettepanekuga tutvumiseks moodustatakse komisjon.
Selle läbivaatamise käigus võidakse määrata lõplik miinimumpalga tase. Oponendid ja lobistid esitavad sageli oma vastuväiteid palgatõusule, viidates tööjõukulude suurenemisele, võimalikele koondamistele ja praegu kehtiva miinimumi kohal töötavate töötajate üldisele tõstmisele. Pooldajad võivad väita, et palka tuleks kohandada nii, et see oleks sammu tegeliku elukallidusega või julgustaks vaeseid valima tööd riiklike abiprogrammide asemel. Nende arutelude lõpuks selgub tavaliselt uus föderaalne miinimumpalk. Mööndusena tööandjatele kehtestatakse uus palk üldjuhul järk-järgult mitme aasta jooksul.
Võib-olla indekseeritakse summa ühel päeval standardse majandusnäitaja, näiteks inflatsiooni või aastase vaesuspiiriga, kuid seni on kõik tõstmised tõenäoliselt seotud tolleaegse poliitilise kliimaga.
SmartAsset.