Augmentatsioon-rinoplastika on iluoperatsioon, mida tehakse inimese nina teatud osade suuruse suurendamiseks, et anda sellele esteetiliselt meeldivam välimus. Protseduur võib muuhulgas suurendada ninasilla kõrgust või muuta ninaotsa kuju, et suurendada selle projektsiooni. Ilukirurgil on augmentatsiooni ninaplastika teostamisel kaks võimalust — avatud rinoplastika või kinnine ninaplastika. Protseduuri valikul lähtub ilukirurg patsiendi soovitud ninatööst.
Avatud rinoplastikaga tehakse sisselõiked nina välisküljele. See protseduur annab ilukirurgile parema juurdepääsu ninaluule ja selle kõhrele. Selle teostamine võtab kauem aega ja jätab paranemisel väikese armi. Seevastu suletud rinoplastika korral teeb kosmeetikakirurg sisselõiked ninasõõrmesse, jättes talle vähem vabadust juurde pääseda suurendamiseks mõeldud ninaosadele. See protseduur aga säästab inimest nähtava armi tekkimisest.
Augmentatiivses rinoplastikas kasutatavad implantaadi materjalid võivad olla kas autoloogsed või mitteautoloogsed transplantaadid. Autoloogsed transplantaadid on inimese kehast kogutud implantaadi materjalid. Need on kõhre siirikud kõrvast, ribidest või vaheseinast ja luusiirikud, mis pärinevad ribist, jalast või puusast. Mitteautoloogsed on implantaadimaterjalide sünteetilised vormid. Meditsiiniline silikoon, paisutatud polütetrafluoroetüleen (ePTFE) ja poorne polüetüleen on implantaadi materjalide kunstlikud allikad.
Suurendaval rinoplastikal on mõned vastunäidustused. Enne implanteerimisprotseduuri tuleb vältida mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite, aspiriini ja antikoagulante ning taimseid toidulisandeid. Samuti tuleks vältida mitteautoloogseid siirikumaterjale, mis põhjustavad implantatsiooniprotseduuri läbivale isikule allergiat. Meditsiiniline seisund, mis ohustab isiku ohutust operatsiooni ajal, loetakse suurendava rinoplastika vastunäidustuseks; seega ei tohiks tal lubada menetlust läbida.
Pärast suurendavat rinoplastiat on tunda operatsioonijärgseid ebamugavusi näo turse tõttu. Turse kaob mõne nädalaga, kuid ninas hakkab tunda andma jäikus ja tuimus. Tuimus kaob mõne kuu pärast, kuid jäikus on tõenäoliselt püsiv. Tõenäoliselt häbeneb inimene teiste inimeste eest paistetuse tõttu ja eriti siis, kui paranemisperioodil asetatakse ninale kaitsekatteks lahas.
Inimene, kes plaanib läbi teha augmentatsiooni rinoplastikat, peab arvestama, et protseduuril on tehnilised piirangud, mis välistavad soovitud välimuse täiusliku muutmise pärast operatsiooni. Enne protseduuri jätkamise otsustamist peab ta õigete juhiste saamiseks konsulteerima oma ilukirurgiga. Kirurg oskab anda professionaalset nõu nina muutmise võimaluste kohta.