Mõistet “ramburivalgus” kasutatakse oksükaltsiumvalguse kirjeldamiseks. Seda kasutatakse ka inimeste kohta, kes on avalikkuse silmis, kuna oksükaltsiumvalgustid kasutati teatrites nende esmakordsel kasutuselevõtul. Sageli väidetakse, et näitlejad ja riigiametnikud on rambivalguses, eriti kui nad on silmitsi tugeva avaliku kriitikaga. Teatri prožektoreid nimetatakse laimiks, mis viitab oksükaltsiumvalgustite olulisele rollile teatriajaloos. Sõna kavandatud kasutus on kontekstis tavaliselt selge.
1820. aastatel avastas Goldsworthy Gurney nimeline mees uue valgustuse vormi, suunates kaks hapniku- ja vesinikjuga kaltsiumoksiidi kuuli, ketta või varda, mida tuntakse ka lubjana, suunas. Gaasijoad süüdati ja kuumutasid kaltsiumoksiidi nii palju, et see hakkaks kiirgama äärmiselt eredat valget valgust. Leiutise võttis üles Thomas Drummond, keda mõnikord peetakse ekslikult rambivalguse leiutajaks. Materjali kuumutamise kontseptsioon valguse kiirgamiseni ehk hõõglambiks on enamiku kaasaegsete lambipirnide tööpõhimõte.
Drummond nägi, et rambivalgustussüsteemide jaoks on mitmeid potentsiaalseid rakendusi. Suure nähtavuse tõttu saab valgustit kasutada tuletornidel ja muudel välitöödel, näiteks mõõdistustöödel. Kuid seda sai kasutada ka siseruumides ja teatrid võtsid selle hõlpsalt kasutusele, kuna see valgustas lava väga hästi. Näitlejad ja näitlejannad otsisid laval positsioone, et nad oleksid rambivalguses, selgelt valgustatud ja publikule nähtavad.
Mõte olla “rabivalguses” läks populaarsesse slängi ja hakkas kiiresti kirjeldama kõiki, kes olid avalikkuse tähelepanu all. Kuulsused, poliitikud, riigiametnikud ja teised on sageli peaaegu ebamugavalt tähelepaneliku kontrolli all. Väidetavalt on nad rambivalguses, sest uurimine meenutab räiget valget valgust, paljastades kõik iseloomu ja käitumise vead. Mitte igaüks ei suuda taluda hoolika uurimise survet.
Kuigi teatrites enam oksükaltsiumvalgusteid ei kasutata, säilib rambivalguse ja laimi mõiste osana rikkalikust teatrietenduse kultuuritraditsioonist. Enamik näitlejaid ja näitlejannasid laval ja ekraanil mõistavad seda mõistet ning hindavad ka prožektori ehk laimi eredas valguses viibimist. Rambivalgus on kõige tihedamalt seotud teatrietendustega 19. sajandil, mil rambitulesid kasutati teatrites laialdaselt, näitlemise kaudne romantika.