Lootos on vesirooside perekonda kuuluv veetaim. Ametlik nimi on Nelumbo nucifera, kuigi see on tuntud paljude teiste kohalike nimede järgi riikides, kus see kasvab. Taime on paljudes kultuurides pikka aega hinnatud religioosse sümbolina ning see on ka kasulik toiduallikas, kuna enamik taime osi on söödavad. Seda kasutatakse ka haljastuses, kuna see võib teha väga atraktiivse veeobjekti.
Lootose lehed on ümmargused ja hõljuvad veepinnal, ühendatud pikkade varrega, mis lõpevad jõe- või järvesängi muda all kulgevate risoomidega. Risoom on teatud tüüpi taimejuur, mis suudab välja ajada värskeid võrseid, paljundada taime ja potentsiaalselt koloniseerida suurt ala. Taim annab välja ka roosad kuni valged õied, mis triivivad pinnale ja sulguvad öösel. Kui lilled lähevad seemneks, moodustavad nad selged kettakujulised perforeeritud seemnekaunad.
Lootose õied, lehed, juured ja seemned on kõik söödavad. Kagu-Aasias, kus taim on kohalik, on neid taimeosi kasutatud toiduks juba palju sajandeid. Erinevaid osi kasutatakse aurutatud kuklites, praepannil, magustoitudes ja muudes roogades. Lõhnavad lilled lisavad roogadele, milles neid kasutatakse, omapärase lõhna ja maitse.
Lootosele omistatakse oluline religioosne tähendus. Budistliku traditsiooni järgi seostatakse taime valgustatuse ja Buddhaga. See on püha ka hinduistliku traditsiooni järgijatele ja on India rahvuslill. Lootose sugulane Nymphaea lotus ehk tiigerlootos toodi Egiptusesse, kus see mängis olulist rolli religioossetes tseremooniates ja kultuuris. Arvukad maalid ja skulptuurid kujutavad selle kasutamist religioossetel tseremooniatel ja püha ornamentina.
Ka mütoloogias on lootose jaoks eriline koht. “Odüsseias” kaotab Homeros peaaegu mitu meremeest “lootosööjate” klannile. Homerose eeposes leiduvad müütilised taimed kutsusid ilmselt esile unisuse ja üldise apaatia, mistõttu need, kes neid tarbisid, loobusid oma otsingutest. Looga seotud täpne taim on ebaselge, kuid see võis olla sinine lootos, kreeklastele oma psühhotroopsete omaduste poolest hästi tuntud taim.