On kaks kala, mida tavaliselt nimetatakse nahkjakkkaladeks – Olgoplites saurus ja lai valik kalu Monacanthidae perekonnast. Esimest võib tavaliselt leida Mehhiko lahes ja Atlandi ookeani osades. Viimast leidub tavaliselt Uus-Meremaa vete lähedal.
Olgoplites saurus on Carangidae perekonda kuuluv kala ja seda leidub tavaliselt Mehhiko lahes ja kogu Atlandi ookeani ranniku lõunaosas. Aeg-ajalt liigub see siiski külmematesse vetesse ning eksijaid on märgatud ja püütud kuni Maine’i põhja pool. Kala eelistab karidega randu ja veekogusid ning rändab väikestes parvedes, mida on nähtud reisil veest välja hüppamas.
Selle värvus on jagatud horisontaalselt, ülemine pool on tavaliselt sinakas, alumine aga hõbedane. Kala uimed on kollased. Kala silmapaistvaim omadus on seljauim, mis on väga pikk ja murdub laiali, jättes mulje, et mitmed väikesed uimed katavad tema selgroogu nagu kammi harjad. Need väikesed punktid on mürgised ja võivad inimese poolt torkides tekitada väga valusaid haavu. Tavaliselt kasvab see umbes 10 tolli (27 cm) pikkuseks ja kaalub umbes 10 untsi (287 grammi). Mõnikord püütakse ja turustatakse seda toidukalana, kuid ta pole sellisena eriti populaarne.
Mõistet “nahkjakkkala” kasutatakse ka paljude Austraalia ja Uus-Meremaa ümbritsevates vetes elavate kalade perekonna Monacanthidae liikide kirjeldamiseks. Piirkonna erinevaid nahkjakkide liike nimetatakse sageli reef-nahkjopeks, sametnahkjakiks või silenahkjakiks.
See võib olla erineva suurusega, kuid enamik kaalub umbes 1.7 naela (800 grammi) ja on umbes 15 tolli (38 cm) pikk, kuigi mõned liigid on suuremad. Ookeanijoped võivad kasvada kuni 2 jalga (60 cm) ja kaaluda kolm naela (1.5 kilogrammi), samas kui riffi nahkjakid võivad kaaluda ligi kaheksa naela (3.5 kg).
Kõikidel liikidel on ühised omadused ja neil puuduvad soomused. Selle asemel on kalal peen nahk, millest loom on saanud oma nime. Kõikidel kalaliikidel on ka väga suured seljauimed, mis meenutavad sarvi. Kalad püüavad tavaliselt väikseid selgrootuid, merekäsnasid ja planktonit ning elavad keskmisel sügavusel vahemikus 65–650 jalga (20–200 meetrit). Erinevalt Atlandi ookeani ranniku nahkjakkidest on need nahkjakid mürgivabad ja enamasti inimestele kahjutud.
On teada, et erinevad liigid hammustavad ja nokivad talle lähenevate sukeldujate sõrmi, kuid need hammustused pole tõsised. Seda püütakse kaubanduslikult nii Uus-Meremaal kui ka Austraalias ning turgudelt madalate hindadega ostetud kala saab valmistada mitmel viisil, sealhulgas salaküttimine, aurutamine, grillimine ja praadimine.