Merikilpkonnad on roomajad sugukonda Chelonioidea. Neid nimetatakse mõnikord ka “merekilpkonnadeks”, viidates asjaolule, et nad on kohanenud elama peamiselt merekeskkonnas. Kõik seitse elusolevat merikilpkonnaliiki on ohustatud ja kogu maailmas püütakse kaitsta merikilpkonnade väljasuremist. Merikilpkonnade kadumine ei oleks ainult löök bioloogilisele mitmekesisusele: merikilpkonnad on olulised ka maailma ookeanide tervise seisukohalt.
Nagu teistel kilpkonnadel, on ka merikilpkonnadel kõva kest, millesse nad saavad taanduda. Nende esijalad on kohandatud lestataoliseks vormiks, mis võimaldab neil kiiresti ja tõhusalt ujuda, ning nende kehad on vees vastupanu vähendamiseks veidi lamendatud. Mõned merikilpkonnad võivad ronimiseks kasutada ka oma lestasid.
Merikilpkonnal on välja töötatud hingamissüsteem, mis võimaldab tal sukelduda ja viibida vee all kuni viis minutit. Sõltuvalt kilpkonna aktiivsuse tasemest ja stressist võib tal tekkida vajadus õhu saamiseks varem pinnale tõusta. Merikilpkonnad hingavad plahvatuslikult sisse, täites oma kopsud piisavalt õhuga, et neid sukeldumise ajal varustada. Samuti on need kohanenud, et vähendada dekompressioonhaiguse tekke riski, mida tuntakse ka kui “kõverdusi”, mis on levinud probleem sukeldujate jaoks, kes sukelduvad või tõusevad liiga kiiresti.
Merikilpkonnad toituvad muust mereelustikust ja mererohust, maailma ookeanides laialt levinud õistaimest. Neid leidub kõigis ookeanides, välja arvatud Arktika, ja nad tulevad maismaale munema, kui nad saavad 30-aastaseks. Merikilpkonnad on munemise ajal eriti haavatavad, kuna paljud on maismaal aeglased ja kohmakad ning munad võivad puruneda. tahtmatud jalutajad või paljud kiskjad peavad neid maitsvaks suupisteks. Kui munad kooruvad, lähevad pojad tee ookeani ja alustavad oma veeelu.
Seitse merikilpkonnaliiki on: kaljukilpkonnad, rohelised merikilpkonnad, lestakilpkonnad, kullkilpkonnad, nahkkilpkonnad, oliivikilpkonnad ja Kemp’s Ridleys. Väikseimate merikilpkonnade pikkus on umbes 30 tolli (76 sentimeetrit), samas kui suurimad võivad ületada kuue jala (kahe meetri) pikkuse. Merikilpkonnad elavad kuni 80 aastat ja kui nad jõuavad täiskasvanuks, on kiskjatel raske neid tänu kõvadele kestadele tappa. Need on aga haavatavad traalimise ja mitme muu inimtegevuse ning merekeskkonna muutuste, nagu korallide pleekimise ja toitainete saastamise suhtes.
Merikilpkonnad aitavad säilitada merekeskkonda, toitudes mererohust, tagades, et see veetaim jääb viljakaks ega uputa ookeanipõhja. Samuti aitavad nad ranna tervisele kaasa, õhutades liiva ja pakkudes rannataimedele toitaineid oma koorumata munadega.