Inimese anatoomia on inimkeha struktuuride teaduslik uurimine. Erinevalt füsioloogiast, mis uurib, miks ja kuidas teatud struktuurid toimivad, käsitleb anatoomia inimese osi, sealhulgas molekule, rakke, kudesid, elundeid, süsteeme ja nende vastasmõju. See käsitleb ka väliseid omadusi, nagu kuju, struktuur, muster, värv ja koostis. Koos füsioloogia ja biokeemiaga peetakse inimese anatoomiat meditsiini alusteaduseks.
Inimese anatoomia kaks alajaotust on jämeanatoomia ja mikroskoopiline anatoomia. Jäme anatoomia viitab inimorganite uurimisele, mida saab näha ilma suurenduseta. Mikroskoopiline anatoomia viitab väikeste anatoomiliste osade uurimisele, mida saab näha ainult mikroskoobiga. Histoloogia, koekorralduse uurimine ja tsütoloogia, mis uurib rakukorraldust, on mõlemad mikroskoopilised anatoomiavaldkonnad.
Inimese anatoomia õpetamisel või õppimisel võib kasutada erinevaid lähenemisviise. Näiteks võib anatoomilisi struktuure uurida piirkondlike rühmadena, nagu pea ja kael, ülajäsemed, alajäsemed, rindkere, kõht, selg ning vaagen ja kõhukelm. Igal neist piirkondadest on piirid. Näiteks pea ja kael on rindkere sisselaskeava kohal asuv piirkond, samas kui rindkere on rindkere sisselaskeava ja rindkere diafragma vaheline piirkond.
Teine lähenemisviis on inimkeha struktuuride rühmitamine peamiste organsüsteemide järgi. Nende süsteemide hulka kuuluvad vereringe-, seede-, endokriin-, luu- ja lihaskonna-, närvi-, reproduktiiv-, hingamis-, kuseteede ja immuunsüsteemid. Selle lähenemisviisi puhul on kehastruktuurid rühmitatud vastavalt nende funktsioonidele. Näiteks toimib vereringesüsteem vere kohaletoimetamisel ja hõlmab südant, veresooni ja verd. Lihas-skeleti süsteem toimib toetades ja liigutades ning hõlmab luid, lihaseid, sidemeid, kõõluseid ja kõhre.
Anatoomiline asend on seisund, mil inimene seisab püsti, näoga ettepoole, käed küljel ja peopesad ettepoole pööratud. Inimese anatoomiat uurides on pindmiste orientiiride tundmine oluline, et oleks võimalik kindlaks teha, kus konkreetne organ asub. Pinna- või pindmine anatoomia hõlmab anatoomiliste orientiiride tundmist, mis on inimkeha sügavamate struktuuride võrdluspunktid.
Inimese anatoomiat saab täielikult mõista ainult siis, kui on teada anatoomia põhiterminid. Põhilised anatoomiaterminid hõlmavad ülemist, alumist, eesmist või ventraalset, tagumist või dorsaalset, mediaalset, lateraalset, ipsilateraalset, kontralateraalset, proksimaalset, distaalset, pindmist, sügavat, lamavat ja kõhuli. Elundil on erinevad vaated vaatleja asukoha järgi, seega on anatoomias olulised ka kehatasandid. Sagitaaltasand jagab keha paremale ja vasakule, frontaal- ehk koronaalne tasand aga esi- ja tagaosaks. Nimetatakse ka põik- või horisontaaltasapinnaks, telgtasand jagab keha ülemiseks ja alumiseks osaks.