Inimese õlg on õlavarreluu ehk õlavarreluu ja abaluu osa, mida tuntakse glenoidina, kahjustada saanud kuul- ja pesaliigesed. Seda liigest hoiavad koos mitte ainult luude endi kuju, vaid ka sidemed ja kõhred. Selle kõhre üks osa, labrum, rõngastab glenoidi, et süvendada pesa ja muuta õlavarreluu pall paremini istuma. Eesmine labrum on selle struktuuri osa, mis asub keha esiosa poole.
Eesmise labrumi kõhr erineb liigese- ehk sidekõhrest mitmel viisil. Liigesekõhre leidub liigese moodustavate luude vahel, labrumi kõhre aga ainult kuul- ja pesaliigese pesaosa ümber. Liigesekõhre funktsioon on samuti erinev, kuna see kude võimaldab luude pehmendamise kaudu liigeses täielikku liikumist. Selle kõhre erosioon võib põhjustada osteoartriidi. Eesmine labrum ei ole osteoartriidile kalduv ja koosneb palju tugevamast ja jäigemast koest kui liigesekõhre.
Vaatamata tugevamale konstruktsioonile ei ole labrum vigastuste eest immuunne. Kõhre mis tahes osas võivad tekkida rebendid kas üksiku traumaatilise vigastuse (nt autoõnnetuse) tõttu või aja jooksul korduva liikumise (nt pesapalli viskamise) tõttu. Nendele rebenditele viidatakse nende asukoha järgi, kusjuures eesmised on eesmise labrumi rebendid ja tagumise labrumi pisarad. Vigastust võib veelgi klassifitseerida madalamaks või kõrgemaks, kusjuures esimene on küünarnukile ja teine õla ülaosale lähemal.
Kui patsiendil tekivad eesmise labrumi rebendi sümptomid, nagu valu, mis võib süveneda, kui hoida kätt pea kohal, või hüppavad helid, kui kätt pööratakse, määrab arst tavaliselt magnetresonantstomograafia (MRI). See test annab arstile selge pildi vigastuse ulatusest. Ravivõimalused varieeruvad sõltuvalt rebenemise raskusastmest.
Väga kerge rebendi või narmendava vigastuse korral võib määrata valuvaigisteid ja liigese puhkeperioodi. Sellele puhkeajale võib järgneda füsioteraapia, et tugevdada lähedal asuvaid lihaseid ja taastada liikumisulatust. Tõsisemad eesmise labrumi rebendid, aga ka väiksemad, mis ei allu vähemagressiivsele ravile, nõuavad üldjuhul kirurgilist parandamist. Seda protseduuri tehakse sageli artroskoopiliselt; see tähendab kaamera ja instrumentidega, mis on sisestatud väikese sisselõike kaudu nahasse. Taastumine, mille jooksul patsient peaks osalema füsioteraapias, võib kesta kolm kuni neli kuud.