Ensüümid on spetsiaalsed valgud, mis toimivad kehas spetsiifilistele molekulidele, mida nimetatakse substraatideks, suurendades metaboolsete reaktsioonide ja muutuste kiirust. Erinevate ülesannetega (nt seedimise ja ainevahetusega) on seotud erinevad ensüümid, samuti hormoonide, nagu insuliin ja glükagoon, õigesse toimimisse kaasaaitamine. Paljud ensüümid aitavad lagundada toidumolekule ja ühendeid, nagu laktoos ja valk, mis aitavad kaasa nende toitainete õigele imendumisele ja assimilatsioonile. Need seedeensüümid vähenevad keha vananedes, kuid neid saab suurendada õigete toidulisandite ja toitumisega.
Sageli märgitakse, et kehas olevad ensüümid vastutavad kõigi rakutasandil toimuvate asjade ainevahetuse ehk lagunemise ja kogunemise eest. Organismis on kahte peamist tüüpi ensüüme: metaboolsed ensüümid ja seedeensüümid. Need valguosakesed toimivad raku kindlas kohas, et tuua esile soovitud tulemus või muutus. Mõned neist ensüümidest aitavad hõlbustada energiavahetust rakkude vahel, samas kui teised aitavad lagundada rasva ja suhkrut, mida kasutatakse energiana.
Paljud kehas levinud ensüümid hõlmavad teatud makrotoitainete, sealhulgas valkude, süsivesikute ja rasvade seedimist. Kui inimene tarbib toitu, mille peamised kalorid pärinevad valkudest, näiteks kalast või lihast, aitab proteaasina tuntud ensüüm lagundada valku lihtsamateks molekulideks. Neid lihtsamaid vorme nimetatakse aminohapeteks, mida saab kasutada keha energiaallikana. Kui keha ensüümidest ei piisa valkude seedimiseks, toimub toitainete ebaõige seedimine ja assimilatsioon.
Laktaas on näide ensüümist, mis aitab lagundada piimas ja enamikus teistes piimatoodetes leiduvat laktoosi ehk suhkrut. Laktoositalumatusega inimestel puuduvad tavaliselt kehas laktaasiensüümid. Amülaas on ensüümi nimi, mis seedib enamikke tärklise süsivesikuid, sealhulgas neid, mida leidub terades, köögiviljades ja mõnedes puuviljades. Peamine ensüüm, mis vastutab rasvade seedimise eest, on lipaas ja see aitab rasvu rasvhapeteks lagundada. Neid rasvhappeid kasutatakse ka energiaallikana ja mitmesuguste füsioloogiliste funktsioonide jaoks, näiteks põletiku reguleerimiseks ja DNA-le toimimiseks.