Sünaptilised vesiikulid on inimkehas leiduvad struktuurid, mis vastutavad neurotransmitterite säilitamise eest. Neurotransmitterid on põhimõtteliselt kemikaalid, mis on loodud signaalide edastamiseks neuronitest teistesse keharakkudesse. Seda tehakse sünapside või ristmike kaudu, mis pakuvad signaalidele läbipääsu. Neid sünaptilisi vesiikuleid tuntakse ka neurotransmitteri vesiikulitena.
Vesiikulit kirjeldatakse sageli kui mulli, mis on valmistatud vedelikust, mis asub erineva vedeliku sees. Täpsemalt öeldes on see väike kotike, mida ümbritseb membraan, mille ülesanne on hoida või kanda muid aineid. Sünaptiliste vesiikulite puhul on need ained neurotransmitteritena tuntud kemikaalid.
Sünaptiliste vesiikulite õhukest membraani nimetatakse lipiidide kaksikkihiks. See membraan koosneb kahest eraldi lipiidimolekulist. Peaaegu iga elusorganism sisaldab rakumembraane, mis on valmistatud sellest lipiidide kaksikkihist. See membraan vastutab selle eest, et molekulid, nagu valgud ja ioonid, jääksid oma õigesse kohta.
Igasse neurotransmitterisse on sisestatud transpordivalgud. Need valgud on spetsiifilised konkreetse neurotransmitteri tüübi jaoks. Nende valkude ülesanne on aidata ainel või ainetel membraani ületada.
Sünaptilisi vesiikuleid hävitavad mõnikord neurotoksiinidena tuntud ained. Neurotoksiin on põhimõtteliselt mürk, mis mõjutab närvirakke, mida nimetatakse ka neuroniteks. Botuliinitoksiinid ja teetanusetoksiinid kuuluvad nende neurotoksiinide hulka, mis teadaolevalt hävitavad sünaptilisi vesiikuleid.
Samuti võivad esineda kõrvalekalded sünaptilistes vesiikulites, nagu see on haigusseisundi puhul, mida nimetatakse perekondlikuks infantiilseks myasthenia graviseks. See haigus on klassifitseeritud autosomaalseks domineerivaks häireks. See tähendab, et haigus on pärilik ja defektne geen võib pärineda ainult ühelt vanemalt. Muud tüüpi geneetilised haigused nõuavad, et mõlemad vanemad kannaksid defektset geeni.
Perekondliku infantiilse myasthenia gravis’e korral ei ole sünaptilised vesiikulid korralikult arenenud. Imikud kogevad selliseid sümptomeid nagu apnoe või muud hingamisraskused, samuti väsimus ja nõrkus. Selle häirega kaasnevad sageli ka toitmisraskused. Oftalmoparees ehk silmalihaste halvatus on perekondliku infantiilse müasteeniaga sündinud laste teine levinud tunnus. Väga sageli hakkavad selle häire sümptomid lapse vanemaks saades paranema.
Perekondliku infantiilse myasthenia gravise ravi seisneb immunosupressantide ja koliinesteraasi inhibiitorite kasutamises. Kui see lähenemisviis ei ole edukas, on mõnikord vajalik operatsioon. See protseduur nõuab tavaliselt harknääre eemaldamist. Prognoos on üldiselt soodne, kuna paljud patsiendid saavutavad normaalse eluea.