Lülisamba kettad on valkudest, kõhredest ja veest koosnevad padjad, mis eraldavad selgroos olevaid luid ehk selgroolülisid. Nende ülesanne on hoida selgroogu koos, võimaldada kehal keerduda ja painutada ning toimida amortisaatoritena. Inimese selgroos on 23 ketast; kuus emakakaela piirkonnas ehk kaelas, viis nimmepiirkonnas ehk alaseljas ja 12 rindkere piirkonnas ehk keskseljas. Rindkere on üks rindkere piirkonna ketastest.
Lülisamba ketaste vigastused on tavaliselt emakakaela või nimmepiirkonnas. Rinnakorvi kaitse tõttu on rindkere ketta vigastus haruldane, kuid vigastuse korral võib selle tagajärjeks olla ketta song või rebend. Igal kettal on kõvade kiudude välimine kiht, mida nimetatakse rõngaskujuks, ja pehme, tarretiselaadne sisemus, mida nimetatakse polposuseks. Ketas muutub herniaks, kui rõngas rebeneb ja polposuse materjal lükatakse lülisambasse. Rindkere piirkonnas on materjalile väga vähe ruumi, nii et rindkere ketta hernia võib põhjustada tõsiseid tüsistusi ja harvadel juhtudel isegi halvatuseni vööst allpool.
Herniaalse ketta sümptomite hulka kuuluvad keha- ja jalavalu, tuimus, kipitus ja lihasnõrkus ühes või mõlemas jalas ning spastilised jalgade liigutused. Kui vigastus on tekkinud ja sümptomid viitavad rindkere ketta hernia võimalusele, võib teha röntgenpildi, et näha, kas selgrool on kahjustusi või lupjumist. Kui ilmneb lupjumine, on väga tõenäoline, et ketas on rebenenud. Röntgenülesvõte ei suuda siiski näidata pehmeid kudesid, seega ei saa see anda vaadet plaatidele; võib esineda rebend isegi siis, kui kahjustusi pole näha. Lisaks röntgenuuringule kasutavad arstid tavaliselt magnetresonantstomograafiat (MRI), et teha kindlaks, kas rindkere ketas on hernia.
Enamikul juhtudel taandub rindkere ketas ise ning sümptomid taanduvad aja ja puhkusega. Kui lülisamba närvid ei ole kahjustatud ja sümptomid ei süvene, on üldiselt soovitatav mittekirurgiline ravi. See võib hõlmata voodipuhkust või ajutist seljatoe kasutamist selja immobiliseerimiseks. Ravimid võivad hõlmata põletikuvastaseid ravimeid, suukaudseid steroide ja lihasrelaksante. Füüsiline teraapia võib olla abiks valu leevendamisel, kehahoiaku korrigeerimisel ja selja tugevdamisel.
Kui sümptomid süvenevad või lülisamba närvid on haaratud, võib lõhkenud ketta eemaldamiseks teha operatsiooni. Kirurgilise lähenemisviisi määrab kahjustuse piirkond. Kirurg võib siseneda selja kaudu, kasutades protseduuri, mida nimetatakse costotransversektoomia dekompressiooniks, et eemaldada ketta purunenud osa. Transtorakaalne dekompressioon on kirurgiline tehnika, mis nõuab, et kirurg siseneb ketta eemaldamiseks läbi rinnaõõne. Kui ketta eemaldamine muudab selgroo ebastabiilseks, võib osutuda vajalikuks kettad omavahel kokku sulatada.
Degeneratiivne ketastõbi (DDD) on seisund, mille võib põhjustada vigastus või enamasti vananemine. Kettad saavad väga vähe verd, mistõttu nad ei suuda paraneda nii hästi kui teised kehaosad. See seisund võib põhjustada valu ja jäikust, kuid üldiselt ei ole see kurnav. DDD esineb tavaliselt emakakaela või nimmepiirkonnas; rindkere degeneratiivsed ketashaigused on väga haruldased.
Inimene saab võtta mõningaid meetmeid, et vältida rindkere ketta probleeme. Paljud peavad kiropraktika hooldust abiks keha joondatud hoidmisel ja närvisurve leevendamisel. Õige kehahoiaku ja õigete tõstetehnikate säilitamine aitab vältida ka vigastusi ja selja tarbetut kulumist. Igapäevane venitamine ja venitamine enne treeningut on üliolulised ning saadaval on spetsiaalselt selgroo tervise tugevdamiseks ja säilitamiseks mõeldud lisaharjutused.