Seksuaalse ahistamise uurimine hõlmab mitmeid erinevaid samme, mis on sageli seotud konkreetse sündmusega. Tavaliselt kasutatakse erinevates uurimistes siiski teatud levinud meetodeid ja protseduure ning neid meetodeid kasutatakse õigluse tagamiseks ja nõude kehtivuse kindlaksmääramiseks. Seksuaalse ahistamise uurimise menetlused koosnevad sageli peamiselt paljude seksuaalse ahistamise kaebusega seotud isikute, sealhulgas kaebuse esitanud ohvri, ahistamise väidetava toimepanija ja sündmuse juuresolevate tunnistajate küsitlemisest.
Seksuaalse ahistamise uurimine on protsess, mille käigus püütakse kindlaks teha seksuaalse ahistamise väite paikapidavus, mis esitatakse tavaliselt töökohal või muus rühmakeskkonnas. Tuleks järgida asjakohaseid menetlusi, et tagada seda tüüpi uurimisega seotud isikute õigused ning püüda anda toimunule õiglane ja täpne hinnang. Seksuaalse ahistamise uurimine algab tavaliselt küsitlemisega isikuga, kes esitas ahistamisaruande või -nõude. Võimaluse korral tuleks seksuaalse ahistamise nõude esitamiseks kasutada kahte uurijat, et vältida uurimise järgseid võimalikke väiteid eelarvamuste kohta.
Seksuaalse ahistamise kohta avalduse esitanud ohver on tavaliselt esimene isik, keda seksuaalse ahistamise uurimise käigus küsitletakse. Seda tuleks teha eraviisiliselt ja ohver peaks tundma, et tema õigusi austatakse ja austatakse; uurija peaks meeles pidama, et igasugune ohvri vastu suunatud kättemaks võib olla tõsiste kohtumeetmete aluseks. Ohver peaks esitama aruande, milles kirjeldatakse üksikasjalikult, mis juhtus, ja teda tuleks julgustada olema võimalikult täpne, teatades sündmuste toimumise aja ja koha ning ahistamise tunnistajate nimed. Seksuaalse ahistamise uurimise ajal tuleks esitada avatud küsimusi, et tagada vastused asjaosaliste sõnadele.
Kui ohver on täielikult küsitletud, tuleks seksuaalse ahistamise uurimise jätkamiseks küsitleda ahistamise väidetavat toimepanijat. Teda tuleks kohelda lugupidavalt ja uurija peaks tagama talle samad õigused, mis ohvrile. Läbi tuleks viia sama tüüpi intervjuu, sealhulgas küsimused konkreetsete kuupäevade, kellaaegade ja asukohtade ning sündmuse tunnistajate kohta.
Seejärel tuleks tunnistajaid küsitleda. Tavaliselt ei tohiks tunnistajatele öelda asjaosaliste nimesid, vaid neilt tuleks küsida sündmuste kohta, viidates ajale ja kohale, ning võimaldada asjaosaliste ise tuvastada. Kõik need aruanded tuleks trükkida koos kõigi uurija tehtud märkustega ja jõuda lõplikule järeldusele. Seejärel esitatakse see aruanne tavaliselt juhile või kellelegi teisele, kellel on volitused olukorra lahendamiseks vajalike meetmete võtmiseks. Selle otsusega võib kaasneda töösuhte lõpetamine ja olenevalt olukorrast võib osutuda vajalikuks edasised õiguslikud meetmed.