Faabula on kirjandusliku väljamõeldise vorm, mis hõlmab sageli maagilisi olendeid ja kohti ning millel on jutustatava loo moraal. Selle päritolu pole teada, kuid tõenäoliselt on need sama vanad kui kõnekeel ise. Ehkki muinasjutud kirjutatakse tavaliselt proosavormis, on neil sageli alliteratsiooni või meetrilise riimimise tähendus, mida tuntakse värsina, mis on luule varane vorm. Nende lugude tegelased esindavad tavaliselt võimsate inimlike emotsioonide, nagu ahnus, rumalus, armastus ja eneseohverdus, arhetüüpe.
Enamiku muinasjuttude üks põhijooni on see, et need sisaldavad looduskeskkonna elemente koos kohalike loomade, metsade, järvede ja muude piirkonna tunnustega. Paljudes kultuurides pakuvad nad rikkalikku suulist mineviku ajalugu. Mõnel kultuuril, näiteks iirlastel, kelditel või gaeli inimestel, on tavaliselt populaarsed ja meeldejäävad muinasjutud, mis levivad üle maailma ja mida teised kultuurid omaks võtavad.
Kuigi muinasjutud hõlmavad looduskeskkonda, rääkivaid loomi ja inimeste arhetüüpe, on neis sageli ka lugusid jumalatest ja inimkonna katsetest mõista elu tähendust. Kui inimkultuur hakkas muutuma mehhaniseerituks, jätsid muinasjutud oma pastoraalse päritolu seljataha ning muutusid inimkäitumise ja ahnuse suhtes kriitilisemaks. Nii sündis lääne kultuuris Aisoopiline muinasjutt, mis sai nime Vana-Kreekas aastatel 620–560 eKr elanud orja Aisopos järgi. Enamik tänapäeva lääne kultuuri hästiräägitud lugusid pärinesid Aisopose ajast, kuigi temale ei saa omistada ühtegi otsest kirjutist.
Tänapäeva muinasjutu jutustamist peetakse lastepubliku jaoks millekski. Kuna tegemist on suhteliselt lühikeste lugudega, mis on täis imelisi sündmusi ja õpetavad väärtusi, peetakse neid heaks viisiks laste õigeks käitumiseks ühiskonnas harida. Keskajal peeti neid lugusid aga kõrgkirjanduse elemendiks ja need olid täiskasvanutele mõeldud teemad edasi andma. Tolle aja kuulus prantsuse fabulist või muinasjutuvestja Jean de La Fontaine, kes elas aastatel 1621–1695, kasutas sellist jutuvestmist oma aja õukonna, kiriku ja valitseva klassi kritiseerimiseks. Tema eeskuju järgisid hiljem oma kodumaal inglise, hispaania ja vene fabulistid.