Paljud väikesed lapsed on eeldanud, et sõnad pärinevad raamatutest ja kuskil on tohutu meisterteom, mis sisaldab kõiki selle keele sõnu. Miski ei saa olla tõest kaugemal. Vaatamata mõne isehakanud keelepolitsei jõupingutustele on kõik keeled laialivalguvad helijõed. Keele värk on põhjas heli, mis on seotud ideega moodustada sõna, mida saab kõnelejate vahel jagada. Mõne jaoks on keeleteadus, sõnamoodustus või uute sõnade loomise ja keelevoogu sisenemise uurimine täiesti lummav valdkond.
Igaüks, kes on jõudnud teatud vanusesse, on olnud kurb, nähes, kuidas noorpõlvest pärit lemmiksõnad libisevad suhtelisele kasutusest välja, ja on kohkunud moonutatud kõnepruugi pärast, mis seda asendab. Tegelikult kõik, mida kaks kõnelejat otsustavad, on sõna, on sõna. Inimestele, kes räägivad iseendaga, võidakse teha erandeid kahe inimese nõudest.
See ei tähenda, et poolprivaatsed verbaalsed leiutised jääksid sõnadena kestma. Et sõna moodustamine oleks õppimist väärt, peab sõnal endal olema püsiv jõud. Sellest peab saama midagi, mis levib piirkonnast teise, isegi miski, mis suudab hüpata üle grammatika piiri ja muutuda näiteks nimisõnast tegusõnaks. Sõnu saab tuletada seotud sõnadest, liita neid kahe sõna segamisel, et luua tähendus, mis varjutab need kaks, või laenata teisest keelest. Neid saab ka segada või kärpida.
Keeleaja koidikul oli esimene peotäis sõnu metafoorid, nurinad või pomisemised, mis kujutasid midagi nii absoluutselt, et nad seisid selle asja eest, olenemata sellest, kas see oli olemas või mitte. Näiteks kujuteldaval esikõnelejal, kes veenis oma hõimukaaslasi, et heli räigus tähendab “päikest”, oli nüüd sõna, mida saab kasutada mõttelise pildi loomiseks isegi vihmasel päeval. Inimestel polnud tol iidsel ajal palju sõnu, kuid kahtlemata oli neil palju ideid ja saadaolevad sõnad hakkasid tuletuste kaudu kudema.
Tuletusel põhinev sõnamoodustus oleks tulemus, kui glum hakkaks kiiresti tähendama ka “päeva kulgu”. Glurm-a võib tähendada käputäie päeva pikkust teekonda ja glurm-o võib olla pikem teekond. Tähed võiksid olla nimeks glurmallala ehk väikesed päikesed ja öö ehk nonoglurm või päikeseta. Kuigi see on väljamõeldud seletus, on tuletamine tegelikult üks oluline sõnamoodustusviis.
Kui neil iidsetel kõnelejatel oleks veel üks sõna motala, mis tähistab kuud, võib päikest ja kuud tähistava sõna liimimine glurmmotalaks luua uue sõna. Glurnmotala võib tähendada “kuud”, sõna, mis on rohkem kui selle osade summa. Just sel viisil loodi ingliskeelsed sõnad, nagu naabruskond ja featherbrained.
Teist tüüpi sõnamoodustus on segamise tulemus. Kui kaks sõna jagavad nii kõlamaterjali kui ka paaritumistungit, on tulemuseks omamoodi keeleline kattumine. Igaüks, kes on näiteks šokohoolik, teab, kui sobivad võivad olla segasõnad. Sõna kärpimine toimub siis, kui sõna on liiga palju ja pole aega seda öelda või kui kõneleja on lihtsalt väsinud. See on arusaadav, kui näiteks gripp lõigatakse gripiks.