Evidentsiaalsus on keeles tõend, mis toetab väite tõesust. Teadlased mõõdavad üldiselt evidentsiaalsust, mõõtes tõendeid, mis toetavad väidet episteemilise modaalsuse vastu. Episteemiline modaalsus on teadlase veendumus selles isikus või kirjandusteoses, mis annab tunnistust. Evidentsiaalsuse mõõtmisel teeb teadlane tavaliselt kindlaks, kas tõendid on sensoorsed või kuulujutud. Seejärel võib teadlane seda teavet kasutada, et teha kindlaks, kas väide on elujõuline või mitte, märgistades selle tõenäoliselt tõeseks või tõenäoliselt valeks.
Need, kes koguvad teavet tõendite saamiseks, alustavad tavaliselt sellega, et avastavad, kuidas väite subjekti vaadeldi. Näiteks võib noor naine öelda: “Mu õe käsi veritses.” Seda väidet uuriv teadlane võib küsida, kuidas noor naine seda teab. Kui väidet jälgiti kuulduste kaudu, on tõenäoline, et noorele naisele andis selle teabe kolmas isik ja ta ei vaadanud avaldust otsekohe.
Kuulujuttude puhul on teadlasel kaks valikut: märgistada väide suure tõenäosusega valeks või püüda leida keegi, kes seda väidet oma meeltega jälgis. Kuulujuttude kaudu tehtud avaldused võivad inimeselt inimesele edasi kandmisel muutuda segaseks ja segaseks, andes neile suhteliselt madala episteemilise modaalsuse taseme. Näiteks võis noore naise õel olla ainult paberilõige, kuid avaldus oli liialdatud, kui see naisele endale jõudis.
Ülaltoodud olukorras leiaks teadlane tõenäoliselt kellegi, kellel on väidet toetavad sensoorsed tõendid. Sensoorseid tõendeid saab koguda ühega viiest meelest: nägemine, kuulmine, maitse, puudutus või lõhn. Keegi, kes nägi õde, võib kõnealust väidet toetada, kinnitades, et nägi õe käel verd. See aitab anda teadlasele väite suhtes rohkem usaldust, kuid siiski ei tõesta ega lükka ümber. Näiteks võis väidetav veri olla mahavalgunud ketšupi või tintiga.
Järgmine samm tõendite hankimisel on tavaliselt leida keegi, kes on olukorrale veelgi lähemal, keegi, kes on tõenditega füüsiliselt seotud. Sel juhul võib see inimene olla keegi, kes aitas õel oma kätt hooldada, või õde ise. Kellelgi, kes aitas õel tema kätt hooldada, oleks nii nägemis- kui ka puudutustõendeid. Inimene oleks näinud vigastuse raskust ja tõenäoliselt puudutanud haava, et seda puhastada või siduda. Teadlane võib selle inimese kahtluse alla seada, et teha kindlaks, kas vigastus ja veri olid tõesti sellised, nagu paistis.
Allikatõendeid peetakse üldiselt parimaks tõendusmaterjaliks. Siin läheb teadlane otse väite allika ehk antud juhul õe juurde. Õde koges avaldust, mis tähendab, et ta teab täpselt, mis juhtus. Kui teadlane räägib temaga ja leiab, et kuulujutt oli õige, võidakse väide tõenäoliselt tõeseks pidada.