Klassikalise antiigi kirjalikud teosed kirjutati mõnikord ümber, kopeeriti või tõlgiti sajandeid pärast nende väljamõtlemist ja koostamist. Klassikalise filoloogia töö eesmärk on kindlaks teha, kas antiikajast säilinud kreeka ja ladina tekstid vastavad algsete autorite tähendusele ja kavatsusele. Klassikaline filoloog püüab sisuliselt kindlaks teha, kas meil on originaalkäsikirja õige versioon. See hõlmab teksti üksikute sõnade põhjalikku uurimist ja kõigi sajandite jooksul tekstile lisatud kommentaaride või märkuste hoolikat lugemist.
Mõiste filoloogia pärineb kreeka sõnast philologos. Antiikajal viitas philologos iidsete kirjanduslike käsikirjade kommenteerijale. See tähendas “kellele see sõna on kallis”. Need teosed sisaldasid palju sõnu, mille tähendus võib olla ebaselge, ebakindel või valesti tõlgitud. Klassikaline filoloog püüab tagada, et nende tekstide tõlgendus oleks võimalikult õige.
Antiikteksti õige tähenduse avastamiseks ja mõistmiseks peab klassikaline filoloog teatud mõttes sisenema antiikaja keele- ja ajalookultuuri. Ta otsib sõnade täpseid tähendusi nii, nagu neid tol ajal mõistetaks. Eelduseks on see, et iga kultuuri ja ajastu kirjandust tuleks tõlgendada ainult teost lugedes nii, nagu algne autor seda oma kaasaegsetele ette nägi. See tähendab, et tekstis olevatele sõnadele ei suru peale kaasaegseid tõlgendusi ega tähendusi. Töö kirjutamise ajal eksisteerinud keele ja ideede keerukus tuleb avastada hoolika uurimistööga.
Klassikalises filoloogias on oluline käsikirja üksikute lõikude sõnade kontekst. Sõnakasutuse ebaühtlused töö eri osade vahel võivad viidata kopeerimisvigadele või valele tõlkele. Sõnale antud tähendus peaks olema ühtlane kogu tekstis. Mõnikord on vaja uurida kirjaniku kogu tööd, et teha kindlaks, millised olid autori üldised ideed. See metoodika ei anna alati kindlust konkreetsete sõnade tähenduste osas, kuid loob tähendustele kindlad piirid.
Klassikalise filoloogia valdkonna kriitikud väidavad, et sõnades on liiga palju ebaselgust, et neile mingit kindlat tähendust fikseerida, eriti pärast sajandeid kestnud keelelisi muutusi. Võib esineda muutusi idioomides, nihkeid sõnade tähenduses või sõnakasutuse täielikku kadumist. Ainuüksi ajakulu muudab sõnade tähenduste objektiivse määramise võimatuks.
Klassikalise filoloogia vastus on, et isegi kui mõne sõna tähenduses puudub kindlus, ei tähenda see, et see kehtib kõigi sõnade kohta. Tõendeid sõna tähenduse kohta saab koguda, kui võrrelda autori teost tema teiste tekstidega ja tema kaasaegsete tekstidega. Põhjaliku uurimistöö tulemuseks võib olla mitte ainult sõna tähenduse fikseerimine, vaid ka arusaamine, miks autor seda kasutas.