Visuaalne sõnavara koosneb piltidest või piltidest, mis tähistavad sõnu ja nende tähendusi. Nii nagu üksikud sõnad teevad kirjakeele võimalikuks, teevad üksikud kujutised võimalikuks visuaalse keele. See termin kehtib ka visuaalse kommunikatsiooni teooria kohta, mis ütleb, et pilte ja pilte saab “lugeda” samal viisil kui sõnu. Kuna kaasaegne maailm muutub üha enam pildile orienteeritud, võib visuaalne kommunikatsioon muutuda kirjaliku suhtlusena olulisemaks. Pedagoogid juba kasutavad visuaalset sõnavara, et õppida ja tugevdada kirjalikku sõnavara.
Sõnavara visuaalse õppimise idee pole täiesti uus. Seal on näiteks välkmälukaardid, mida kasutatakse lastele sõnade õpetamiseks. Ühel küljel võib olla kassi pilt ja teisel pool sõna “kass”. Pilte saab rakendada ka keerukamatele sõnadele. Omadussõnu nagu “unine”, “vihane” või “segaduses” saab edasi anda piltidel.
Pilte saab kasutada suurema sõnavara õppimiseks, kui need on seotud vähemtuntud või raskesti meeldejäävate sõnadega. Näiteks unise kuvandi laiendamine võib viia selleni, et õpitakse ära sõna “uinutav”, mis muudab inimese uniseks. Pilt, millel on segaduses või ebakindel inimene, võib seostuda sõnaga “flummoxed”. Selliseid pildi- ja sõnaühendusi müüakse nüüd USA-s õppevahenditena kolledži praktikaeksamite sõnavara osa jaoks. Saadaval on ka visuaalsed tesaurused.
Tundub vähe lahkarvamusi selles, et maailm on muutunud üha visuaalsemaks. Nooremate inimeste seas, eriti industriaal- ja läänekultuurides, on huvi kirjaliku suhtluse vastu vähenenud. Siiani vaieldakse selle üle, kas visuaalne sõnavara ületab või isegi suudab ületada kirjakeele kui peamist suhtlusvormi.
Üks teooria ütleb, et kultuur on üha visuaalsem. Maailma mõistetakse piltide, mitte sõnade lugemise kaudu. Tulevikus võidakse sõnu kasutada ainult teatud tüüpi äri- ja valitsustehingute puhul. Traditsioonilisi trükitud raamatuid loeb vähemus inimesi. Mõned ennustavad, et sajandivahetuseks edastatakse peaaegu kõik sõnad ja pildid Interneti kaudu.
Lingvistikateoreetikud märgivad, et kujutised on representatiivsed ja neid ei saa “lugeda” nagu lauset või raamatut. Aju “loeb” pilti erinevalt ja pole võimalik välja töötada reegleid, mis toimiksid piltide jaoks nii, nagu sõnadele kehtivad grammatika- ja õigekirjareeglid. Kirjakeeles on isegi mõttetu lause mõttekas, kui seda kasutatakse reegli rikkumise näitena: “John apple a red ate.”
Ettevaatlikum lähenemine tunnistab visuaalse sõnavara kasvavat tähtsust ja staatust. See juhib tähelepanu sellele, et pildid ja sõnad koos võivad mõnikord olla kõige võimsam suhtlusvorm. Kujutised sõltuvad siiski tingimata kirjutatud sõnavarast. Pilt võib olla “väärt tuhat sõna”, kuid see jääb meelde ainult siis, kui sellele sõnadega mõelda.