Hobgoblin on vallatu, kuid üldiselt healoomuline loodusvaim, omamoodi miniatuurne versioon päkapikust, goblinist või haldjast, olenevalt kaasatud folkloorist. Hobgoblinide kohta käivad müüdid ja legendid on väga erinevad, paljudel folklooritraditsioonidel on oma erinevad versioonid, mis võivad mõnikord olla segadusttekitavad. Näiteks mõnes legendis peetakse hobgoblini kahjulikeks, samas kui teistes traditsioonides peetakse neid sõbralikeks teejuhtideks.
Mõiste “hobgoblin” pärineb ingliskeelsest sõnast “Hob”, mis on Robin Goodfellow või Puckiga sarnane loodusvaim. “Goblini” lisamine on mõeldud viitama sellele, et see loodusvaimu versioon on silmapaistvalt inetu, kuna goblineid seostatakse tavaliselt keerdunud, inetute näojoontega. Inglise folklooris on hobgoblinid, nagu Hob ise, üldiselt kahjutud, kuid nad võivad end häirida, kuna naudivad praktilisi nalju ja vempe.
Saksa legendides on hobgoblin rohkem pahatahtlik vaim, kes võib inimesi ahistada, valele teele juhtida või terroriseerida. Kuid saksa hobgoblinid säilitavad oma inglise kolleegidega üldiselt väikese kasvu, mis peaks muutma nende võitmise lihtsamaks. See ei ole aga alati nii mõne muinasjutu puhul, mis kirjeldavad hobgoblin’e, kes sõna otseses mõttes inimesi surnuks kihutavad, hoolimata nende legendaarsete olendite väiksusest.
Mõned inimesed kasutavad sõna “hobgoblin” ka millegi abstraktse tähenduses, mis õhutab hirmu, vihkamist või õudu, mitte konkreetse loodusvaimu või vaimuna. Selles mõttes on hobgoblin nagu lollakas, miski, mida peetakse ärritavaks või tüütuks, kuid millel puudub kehaline vorm. Näiteks on üks kuulus Emersoni tsitaat: “Loll järjekindlus on inimmõistuse hobgoblin”, mis viitab selle sõna tähendusele.
Nagu paljusid teisi rahvaluule vaimusid ja tegelasi, on ka hobgoblini kasutatud mitmel viisil nii ajaloolises ilukirjanduses ja muinasjuttudes kui ka kaasaegsetes klassikaliste lugude ümberjutustustes. Nendes lugudes on kasutatud palju hobgobli versioone, osaliselt tänu kullilegendi erinevatele versioonidele ja ka mõne autori segadusele. Täiendavat segadust on lisanud muinasjuttude kehvad tõlked teistesse keeltesse, mille puhul tõlkijad ei vali alati nende lugude müütiliste elementide kirjeldamiseks õiget terminit. See on veelgi suurendanud neid müütilisi olendeid ümbritsevat hägust vett.