Kui kaks vastaspoolt valmistuvad kohtu alla andma, võivad vaidluspooled kasutada kaht meetodit, et saada asjaga seotud asjaolude kohta olulist teavet: ülekuulamine ja avaldus. Kuigi mõlemad hõlmavad vastaspoole küsitlemist osana kohtueelsest avastamisprotsessist, täidavad nad täiesti erinevaid funktsioone. Tegelikult on ülekuulamisel ja deponeerimisel põhimõtteline erinevus.
Ülekuulamine, tuntud ka kui lisateabe päring, on vastaspoolele esitatud kirjalike küsimuste kogum, millele tuleb vastata ausalt ja kirjalikult ning seda karistades valevande andmise eest. USA-s reguleerivad arupärimises sisalduvate küsimuste arv ja see, kui paljudele osapooltele võidakse vastata, föderaalsed tsiviilkohtumenetluse eeskirjad. Tsiviilõigusest tulenevalt võivad kohalikud kohtud aga protsessi veelgi piirata. Üldjuhul on ühe ülekuulamise kohta esitatavate küsimuste arv aga piiratud 25 küsimusega poole kohta. Lisaks, kuna arupärimisi kasutatakse sageli vaidlejate kohta lihtsa taustteabe selgitamiseks, eelistavad paljud advokaadid kasutada üldisi, eelnevalt trükitud arupärimisi.
Arupärimise kasutamine on tsiviilmenetluses tavalisem kui muud liiki hagide puhul, näiteks kriminaalasjades. Näiteks võib see olla väärtuslik vahend lahutushagis, kus osapoolte vahelise õiglase jaotuse kindlaksmääramiseks on vaja sissetulekuid ja varasid tuvastada. Ülekuulamisi kasutatakse tavaliselt ka isikukahju käsitlevates kohtuasjades, kus väidetakse vastaspoole hooletust. Lisaks taustateabe andmisele võimaldab ülekuulamine mõlemal poolel teada saada, milliseid fakte ja väiteid kohtuprotsessil esitatakse. Siiski on üks juhtum, kus ülekuulamist ei tohi kasutada – tunnistajalt tõendite kogumiseks.
Tunnistajalt kogutavad kohtueelsed tõendid võetakse vande alla andmise teel. Vastane advokaat esitab tunnistajale või süüdistajale rea küsimusi otse ja kogu protsess salvestatakse (ja mõnikord ka videolindile) ning dokumenteeritakse kohtureporteri koostatud kirjalikus ärakirjas. Vastasel poolel ja kaitsjal on õigus osaleda mis tahes tunnistaja ütluste esitamisel.
Deponeerimine on eriti kasulik vahend, mida saab kasutada kohtuistungil vahetu tunnistaja ütluste esitamiseks juhul, kui tunnistaja muutub kättesaamatuks. Näiteks kui kõnealune tunnistaja peaks enne kohtuprotsessi algust surema, võidakse kohtusaalis elava ütluse asemel esitada žüriile tema avalduse ärakiri. Lisaks võib seda kasutada tunnistaja tagandamisavalduse esitamiseks, kui elus antud ütlused on vastuolus avalduse esitamise ajal varem tehtud ülestunnistustega. Süüdistuses tehtud ütlusi võib kasutada ka siis, kui tunnistajal on raskusi juhtumiga seotud sündmuste meenutamisega.