Teese ja antiteese saab eristada, kuna need kipuvad hõlmama täiesti vastandlikke või vastandlikke ideid. Neid kasutatakse paljudes erinevates olukordades, näiteks kirjanduses ja filosoofilises diskursuses. Mõnel juhul kasutatakse neid üheainsa kommentaari või fraasi ideele punkti panemiseks, samas kui teistel juhtudel säilivad need kaks kogu teose vältel, nagu siis, kui näidatakse, et kahel tegelasel on töö käigus täiesti vastandlikud omadused. lugu. Filosoofias ühendatakse need sageli sünteesiks, mis annab uue viisi maailma vaadelda.
Vastandumine on määrav tunnus, mis eristab mis tahes teoses teesi antiteesist. Neid kahte kasutatakse kirjanduses tavaliselt kahe erineva idee, tegevuse või tegelase vastanduse demonstreerimiseks. Kui Neil Armstrong näiteks esimest korda Kuule astus, kirjeldas ta seda tegevust kui „üht väikest sammu (a) inimese jaoks; üks hiiglaslik hüpe inimkonnale. See kasutamine näitab vastuseisu, mis on omane tõsiasjale, et kuigi Armstrongi füüsiline tegevus oli vaid üheainsa mehe samm, kujutas see endast tohutut hüpet edasi ja märkimisväärset sündmust tähistamiseks kogu inimkonna poolt.
Kirjanikud võivad väiteid ja antiteese kasutada mitmel erineval viisil ja erinevatel põhjustel. Mõnel juhul kasutatakse tehnikaid selleks, et näidata, et kaks ideed, tegevust või objekti, mis näivad olevat omavahel seotud, on tegelikult olemuselt üksteisele vastandlikud. Muudel juhtudel võib seda kasutada ideede vastuolude väljatoomiseks, mis juhuslikul uurimisel üksteisega kokku lepivad. Kirjanduses kehastuvad need kaks sageli tegelaskujudes. Näidatakse, et kaks tegelast, nagu peategelane ja peategelane või tegelane ja tema fool, kehastavad ideid ja omavad põhimõtteliselt vastandlikke jooni.
Teese ja antiteese kasutatakse sageli ka filosoofilistes aruteludes, et jõuda uute järeldusteni aktsepteeritud mõtteviiside kohta. Esiteks väljendatakse teesi või aktsepteeritud mõtte- või tegutsemisviisi. Järgmisena pakutakse välja antitees, mis näitab konflikte või probleeme algse teesiga. Kolmandat etappi nimetatakse sünteesiks. Lõputöö ning probleemid ja vastuväited on kombineeritud, et kujundada uus maailmapilt, mis tõhusamalt või loogilisemalt viitab uuele mõtte- või tegevusviisile.