Süntaksi ja morfoloogia erinevus seisneb selles, et süntaks tegeleb lausete ja morfoloogia sõnade struktuuriga. Igas keeles eksisteerivad reeglid, mis juhivad sõnade kokkupanemist. Need on süntaksi reeglid. Morfoloogia uurib, kuidas keeles sõnu moodustatakse ja neist aru saadakse. Nii süntaks kui ka morfoloogia on seotud sellega, kuidas keelega tähendus luuakse.
Süntaks on mõiste, mis reguleerib lausete struktuuri. Sõnade kokkupanemise järjekord mõjutab lause kui terviku tähendust. Selleks, et lause oleks grammatiliselt õige ja keele kõnelejate jaoks arusaadav, tuleb järgida süntaksireegleid. See määrab sellised asjad nagu subjekti ja tegusõna järjekord ning omadussõnade ja määrsõnade kasutamise.
Morfoloogia on morfeemide uurimine, mis on keele väikseim tähendusüksus. Morfeem võib olla üks terve sõna või eesliide või järelliide, mida mõistetakse sõna tähendust muutvana ja mis seetõttu omandab tähenduse ise. Morfoloogia hõlmab mõisteid kääne ja tuletus, mis võimaldavad muuta sõnade mitmuse või muuta sõna ajavormi. Morfoloogia uurimine püüab mõista, kuidas inimesed kasutavad ja mõistavad seda, kuidas sõnad töötavad, püüdes mõista erinevust, mida üks morfeem teeb paljudele sõnadele ja kuidas sõnad on üksteisega seotud.
Süntaks ja morfoloogia on mõlemad olulised viisis, kuidas inimesed keelest tähendust saavad, kuid need erinevad selle poolest, et süntaks viitab sõnade järjekorrale ja kasutamisele ning morfoloogia viitab sõnade osadele, mis tähendust loovad. Näiteks on võimalik luua lause, mis on grammatiliselt õige, kuid millel pole keele rääkija jaoks mõtet. See on võimalik, kuna süntaks reguleerib ainult lause järjekorda, mitte aga seda, mida selles sisalduvad sõnad tähendavad. Teisest küljest võib sõnade kombinatsioon olla mõttekas, kui seda kasutatakse koos, kuid kaotada oma tähenduse, kui seda ümber paigutada viisil, mis rikub süntaksireegleid. Süntaks ja morfoloogia on erinevad, kuid sõltuvad üksteisest.