Statsionaarne ja ambulatoorne on meditsiinivaldkonnas levinud terminid, mida saab kasutada mitmesuguste patsientidele kättesaadavate hooldusteenuste või teenuste kirjeldamiseks. Mõned meditsiiniasutused, näiteks haiglad, võivad olenevalt asjaomaste isikute vajadustest pakkuda mõlemat tüüpi hooldust. Terminid võivad olla segadusttekitavad, kuid on mitmeid olulisi erinevusi, mis aitavad neid arusaadavaks muuta.
Ambulatoorne ravi võib viidata mis tahes pakutavale teenusele, mis ei hõlma ööbimist meditsiiniasutuses. Tüüpiline visiit arsti vastuvõtule on ambulatoorne, kuid sama on ka operatsioon haiglas, kus patsient naaseb koju samal päeval. Vereanalüüsid, laboritööd, röntgenuuringud, mammogrammid jms on tavaliselt ambulatoorsed ja nende tegemine võib võtta paar tundi. Selliseid analüüse võib aga teha ka haiglaravil viibijatele. Samamoodi võib samapäevane operatsioon muutuda statsionaarseks, kui tekivad tüsistused ja inimene tuleb ööseks haiglasse paigutada.
Mõiste ei kehti ainult haigla, labori või arstikabineti pakutava ravi kohta. Seda võib rakendada ka kliinikutele või asutustele, millel pole üleööhooldusplaane. Näiteks kliinikuid või spordimeditsiini asutusi võiks nimetada ambulatoorseteks, sest kõik rajatisi kasutavad patsiendid lähevad öösel koju. Kirurgiakeskused võivad spetsialiseeruda samal päeval tehtavatele operatsioonidele ja viivad kõik pikaajalist hooldust vajavad patsiendid üle statsionaarsetesse ravikeskustesse. On isegi uimastiravi ja vaimse tervise programme, mida viiakse läbi “päevahoiu” alusel, kus inimesed võivad veeta suurema osa oma päevast sellises programmis ja seejärel veeta õhtuid kodus.
See võib tekitada segadust, kui mõnel kliinikul on ööbimisvõimalused, kuid nad pakuvad ka päevahooldusteenuseid. Vaimse tervise asutus võib pakkuda päevahooldusteenuseid ja omada ka edukat statsionaarset programmi. Teise võimalusena võivad inimesed minna statsionaarsest ravist ambulatoorseks.
Paljud on märganud märkimisväärselt suurenenud programmide, arstiabi ja isegi operatsioonide ja suuremate meditsiiniliste protseduuride arvu, mis ei ole enam statsionaarsed. Kindlasti on nii, et meditsiiniprogrammid on püüdnud statsionaarset ravi vähendada. Sellel vähendamisel on mitu põhjust.
Esiteks on täheldatud, et mitte kõik haigusseisundid ei nõua üleöö haiglaravi. Kui varem oli tavaline, et inimesi haiglasse paigutati selliste haigusseisundite korral nagu kopsupõletik, siis uimastiravi paranemine tähendab, et palju vähem inimesi peab tegelikult haiglas viibima, välja arvatud juhul, kui neil on kopsupõletiku agressiivsed vormid või muud väga rasked seisundid. On leitud, et puhkuse ja hoolduse kvaliteet on kodus sageli parem kui haiglas. Muud täiustused meditsiinis, nagu kirurgilise tehnika ja anestesioloogia täiustamine, on samuti viinud selliste operatsioonide arvu vähenemiseni, mis nõuavad üleöö haiglaravi.
Teine asi, mis suurendab ambulatoorseid teenuseid, on kulutegur. Patsientide üleöö või mitmeks ööks hospitaliseerimine maksab palju rohkem kui koju saatmine. Kui patsiendil on kodus ohutu taastuda, vähendab see oluliselt arstiabi kulusid. Täiendav pluss statsionaarse ravi vähenemisele on see, et see aitab niigi ülerahvastatud haiglates ruumi kokku hoida nende inimeste jaoks, kes tõesti vajavad haiglast ulatuslikumat ravi.