Neoklassitsismi ja romantismi vahel on mitmeid erinevusi, kuid suurimad keskenduvad stiilile, temaatilisele fookusele ja emotsioonide mõjule. Mõnevõrra erinev on ka ajastus, millal iga liigutus oli kõige populaarsem, kusjuures neoklassikalised ideed ilmusid tavaliselt enne romantikute esiletõusu. Laialdaselt arvatakse, et neoklassitsism – 18. sajandi toode – sai alguse austusavaldusena minevikule. Selle perioodi üksikisikud hindasid kultuuri ja loomingulisi töid, mis olid loodud selliste korruseliste tsivilisatsioonide poolt nagu Vana-Kreekas ja Roomas. Romantism seevastu tekkis 18. sajandil vastusena ja alternatiivina klassitsismile ning keskendus seetõttu rohkem eksootika ja teistsuguse väärtustamisele. Need kaks stiili mõnikord kattuvad ning mitte kõik kirjanikud ja mõtlejad ei järgi kummagi žanri kõiki tunnuseid; enamikul juhtudel on erinevused nende kahe vahel teoreetiliselt karmimad kui praktikas.
Filosoofilised rakendused
Inimesed räägivad tavaliselt neoklassitsismi ja romantismi kohta, kui need kehtivad kirjanike ja mõtlejate kohta, ning üldiselt nähakse neid filosoofia ja retoorika stiilidena. Teadlased liigitavad nii teosed kui ka ideed nendesse kategooriatesse esmalt nende ajastuse ja kronoloogia alusel, aga ka, mis võib-olla veelgi olulisem, nendes sisalduvate ideede ja arutletavate teemade alusel. Võib öelda, et nende kahe filosoofia tegelik erinevus seisneb mõistuse ja emotsiooni, traditsiooni ja uuenduste ning indiviidi ja ühiskonna erinevuses. Tavaliselt ei ole kummassegi kategooriasse kuulumiseks retsepti ega rangeid nõudeid ning enamasti tehakse klassifikatsioon teose üldise tunnetuse järgi.
Stiilierinevused
Temaatika ja kirjanduslik stiil on üks ilmsemaid kohti, kus teosed neoklassikalisest ja romantilisest perioodist lahknevad. Neoklassikalised teosed järgivad tavaliselt struktuuri jaoks varasemaid malle. Romantikud olid aga oma kirjanduslikes käsitlustes eksperimenteerivamad. Näiteks kirjutasid nad tõenäolisemalt luulet riimimata tühivärsis, mitte tüüpilises riimilises värsis, mis on iseloomulik paljudele neoklassikalisele luulele. Romantiline kirjandus kasutas ka fantastilisi müütilisi või looduskeskseid kujundeid paljudes teostes, nagu Samuel Taylor Coleridge’i luuletus “Iidse meremehe aeg”, samas kui neoklassitsistlikud autorid ja poeedid, nagu John Dryden, rõhutasid sageli ajaloolisi perioode või moraaliõppetundidest läbi imbunud teemasid.
Temaatiline fookus
Realism või keskendumine sellele, kuidas asjad tegelikult on, on sageli vastuolus idealismiga või fikseerimisega selle kohta, kuidas asjad võivad olla, ning see, kuidas seda pinget tabatakse ja edasi antakse, on veel üks oluline erinevus stiilide vahel. Neoklassitsistlike teoste tegelaskujud on tavaliselt mõõdukad ja vastuolulised ning süžeed kalduvad tugevalt kinni traditsioonilistest teemadest. Romantilised teosed seevastu idealiseerivad inimesi sagedamini mõnevõrra, propageerides inimeste süütust ja ideed niinimetatud „üllasest metslasest”, keda tänapäeva kurjused ei takista. Nonkonformistid ja kippus tähistama ka romantilises kirjanduses.
Need lähenemisviisid toovad esile ka neoklassitsismi ja romantismi lahkneva rõhuasetuse ühiskonnale ja üksikisikule. Inimlik kujutlusvõime ja ainulaadsed isiklikud väljavaated said romantilise kirjanduse kirjalike tekstide nurgakivideks, eriti romantismiajastu luules, mille tegid kuulsaks William Wordsworth, Lord Byron jt. Kuid neoklassitsistlikus kirjanduses kiputakse kujutlusvõimet mõnevõrra vähendama. Kirjanikud kasutasid tegelike sündmuste ja inimeste analüüsimiseks sagedamini väljakujunenud kirjanduslikke vorme – nagu näiteks Alexander Pope’i esseed ja satiirid.
Emotsioonide mõju
Teine valdkond, milles need kaks stiili erinevad, on viimase keskendumine emotsioonidele ja sentimentidele, mitte mõistusele. Seetõttu kasutati sõnavalikutes ja keeles sageli rohkem metafoorilisi ja kirjeldavaid vahendeid, mis kutsusid lugejalt esile erinevaid kujutlusi ja assotsiatsioone. Lisaks sisendatakse lugudesse sageli rohkem draamat ja tegelasi muudeti rohkem inimlikuks, et tekitada publiku empaatiat. Neoklassitsistlikud tegelased ja süžeed on oma olemuselt tavaliselt konservatiivsemad ning kalduvad truumalt järgima tolleaegseid kohanemis- ja kultuurinorme.