Peamine erinevus laenu- ja omakapitali rahastamise vahel seisneb instrumendi tüübis, mida ettevõte vajaliku kapitali kaasamiseks välja annab. Omakapitali finantseerimisega kaasab ettevõte kapitali aktsiate emiteerimise teel. Võlgafinantseerimisel emiteerib ettevõte raha hankimiseks võlainstrumente, näiteks võlakirju.
Nii laenu- kui ka omakapitali finantseerimine on vahendid, mida ettevõte või ettevõte võib kasutada kuludeks, eriprojektiks või muudeks ärikuludeks vajaliku raha hankimiseks. Nii laenu- kui ka omakapitali finantseerimine kogub ettevõttele raha, kuid erinevatel viisidel. Need kaks erinevat instrumenti meelitavad ligi ka erinevaid investoreid.
Kui ettevõte emiteerib aktsiakapitali, saab aktsiat ostvast üksikisikust või ettevõttest ettevõtte osaomanik. Nendel asjaoludel omab aktsionär ettevõtte aktsiakapitali või omandiosa. Mida rohkem aktsiaid inimesel on, seda suurem on tema osalus ettevõttes. Aktsiatesse investeeriv isik kipub soovima ettevõttes omandiõigust ja soovib valida, millal ja kas ta loobub omandiõigusest.
Kui võlainstrumenti kasutatakse sularaha hankimiseks, siis on võlga väljastav ettevõte kohustatud tasuma võlakirja omanikule ka intressi. Võlgafinantseerimise väljakutse seisneb selles, et instrumendi intressimäär peab olema piisavalt kõrge, et meelitada ostjaid ostma. Lisaks, mida riskantsem on rahavajadus, seda kõrgem peab olema võlainstrumendi intressimäär, et meelitada ligi investoreid, mida ettevõte vajab vajaliku kapitali kaasamiseks.
Võlakirjadesse investeeriv inimene on tavaliselt pigem konservatiivne kui aktsiainvestor. Võlakirjainvestor on selles ka võlakirja kehtivuse ajaks või kuni võlakirja tähtajani. See tähendab, et võlakirja ostja teab, millal ta oma investeeringult tulu saab. Võlakirjade tootlus on samuti garanteeritud, kuid kumbki neist ei kehti, kui keegi investeerib aktsiatesse.
Aktsiaomanikud ei pruugi saada investeeringult tulu, kuna aktsiahinnad kõiguvad. Kuigi võlakirjade hinnad kõiguvad, kui keegi võlakirja ostab, on neile tagatud intressimaksed ja võlakirja nimiväärtus võlakirja tähtaja saabudes. Riskitase on teine erinevus laenu- ja aktsiafinantseerimise vahel – laenufinantseerimine on investoritele vähem riskantne kui omakapitali finantseerimine.
SmartAsset.