Kujutised ja sümboolika on kaks kirjanduslikku konventsiooni, mida kasutatakse erinevates žanrites, sealhulgas luules. Neid mõlemaid kasutatakse autori sõnumi või teema täiustamiseks sarnasel viisil ja need võivad mõnikord sel põhjusel segadusse ajada. Kujutised on tehnika, mis kasutab tugevaid sensoorseid sõnu, et luua lugejale ergas mõttepilt, et ta näeks midagi nii, nagu autor seda näeb. Sümbolism seevastu on konkreetse objekti kasutamine kontseptsiooni, idee või olukorra tähistamiseks. Paljud autorid kasutavad kujundeid ja sümboolikat koos, et täiustada kirjandusteose üldist teemat, kuid neid saab kasutada ka eraldi.
Kujutiste kasutamine luuletuses või muus ilukirjanduslikus teoses võib olla selge eesmärgiga edastada lugejale millegi täielik ja põhjalik kirjeldus. Näiteks selle asemel, et lugejale otse öelda, et äikesetorm oli tõsine, võib autor püüda seda fakti näidata värviliste sõnadega, nagu “kõukav äike”, “läbiv välk” või “vihm”, et võimaldada lugejal joonistada järeldus ise. Sageli kasutab kirjanik kujutisi, et anda lugejale märku, et konkreetse objekti kirjeldus on edastatava üldise loo või sõnumi oluline osa.
Kujutisi ja sümboolikat kasutatakse sageli koos, mis võib mõnikord raskendada nende tuvastamist kahe erineva kirjandusliku konventsioonina. Äikesetormi, mida on piltide abil põhjalikult kirjeldatud, võib kasutada ka sellise mõiste sümboliseerimiseks või tähistamiseks nagu kaos või rahulolematus tegelaste vahel või teatud olukorras. Autor võib stseeni alustada ka sellega, et räägib lugejale äikesetormist, seejärel võib liikuda tegelastevahelise vaidluseni või loos olulise süžeepöördeni. Sel juhul kasutatakse äikest tegelaste negatiivsete tunnete ja emotsioonide sümboliseerimiseks.
Mõnikord saab kujundlikkust ja sümboolikat ära tunda luuletuse või muu kirjandusteose hoolika analüüsi kaudu. Kui autor kasutab kujutisi, kasutatakse palju omadussõnu ja määrsõnu, mis meeldivad paljudele erinevatele meeltele. Need sõnad on väga konkreetsed ja annavad lugejale kirjeldatavast objektist vaimse pildi. Seevastu sümboolikaga võib kaasneda palju kirjeldusi või mõnikord väga vähe. Sümbolina kasutatav objekt ilmub sageli kogu kirjutise jooksul korduvalt, näiteks Shakespeare’i Macbethis ilmuvad rongad, mis sümboliseerivad eelseisvat ebaõnne.