Konsonants ja assonants on poeetilised vormid, mis on sarnased selle poolest, et neil mõlemal on sarnased helid, mida korratakse ühe luulerea jooksul. Erinevus konsonantsi ja assonantsi vahel on seotud reas leiduvate korduvate helide tüübiga. Assonants tekib siis, kui täishäälikuid korratakse rea sees mitu korda, samas kui konsonantsis on korduvad kaashäälikud kogu ulatuses, tavaliselt sõnade keskel või lõpus. Nende tehnikate kasutamine võib aidata poeedil lisada oma luuletuse sõnadele alateadlikku tähendust selle mõju kaudu, mida sarnased helid avaldavad lugejale või kuulajale.
Paljud inimesed mõtlevad poeetilistest vahenditest ainult selle järgi, mida luuletuse sõnad tähendavad. Näiteks võib luuletaja kasutada selliseid võtteid nagu metafoor või võrdsus, et välja tuua rohkem kui lehel olevate sõnade sõnasõnaline tähendus. On ka seadmeid, mille abil luuletajad saavad oma luuletuste sõnade kõla põhjal efekte luua. Kaks neist seadmetest, konsonants ja assonants, saavutatakse erinevate vahenditega, kuid neil on sageli sama eesmärk. Neid mõlemaid kasutatakse luuletuse sõnadele tähenduse lisamiseks selle järgi, kuidas need kõneldes kõlavad.
Üks põhiline erinevus nende kahe vormi vahel peitub helides, millega iga seade on seotud. Assonantsi puhul on need häälikud riimivad täishäälikud, mis esinevad rea mitmes sõnas. Sõnad ise ei pea tingimata üksteisega riimuma, kuid täishäälikud peavad olema sarnased. Näiteks rida “Vihm pani haudadele raisku” sisaldab assonantsi pika “a” vokaali neljakordse kordamise kaudu.
Seevastu konsonants kordab kaashäälikuid mitu korda rea jooksul. Kui see esineb sõnade alguses, näiteks fraasis “raevukalt rusikatega võitlemine”, tuntakse seda eraldi tehnikana, mida nimetatakse alliteratsiooniks. Konsonants eksisteerib siis, kui kaashäälikuid korratakse rea sõnade keskel või lõpus. Üks konsonantsi näide oleks rida: “Keset lompi ta kahlas.”
Luuletajad saavad oma luulele lisamõõtme lisamiseks kasutada kaashäälikut ja assonantsi mitmel viisil. Sõnade kõla võib tegelikult rõhutada sõnade tähendust. Lisaks võib nende tehnikate äärmuslik kasutamine sageli lisada luuletusse huumorimeele. Olenemata kavatsusest, on mõju, mille tekitab sõnade kõla koos kõneldes, põhjuseks, miks luuletajad kasutavad nii sageli konsonantsi ja assonantsi.