Erinevus kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) ja emfüseemi vahel seisneb selles, et KOK on katustermin, mis tähistab krooniliste hingamisteede haiguste kogumit, mis hõlmab emfüseemi koos muude haigusseisunditega, nagu krooniline bronhiit ja astma. Selles suhtes seisneb nende kahe erinevus peamiselt määratluses ja suremuses. KOK-iga patsiendid seisavad silmitsi paljude haigustega ja seetõttu on nende suremus kõrgem kui neil, kes kannatavad ainult emfüseemi all. KOK-i või emfüseemi diagnoosimiseks peavad patsiendi kopsud olema püsivalt kahjustatud, mis takistab piisava hapniku ringlust kogu kehas.
KOK-i ja emfüseemi kõige silmatorkavam sümptom on kopsude suutmatus korralikult välja hingata. Kui puude on põhjustatud ainult kopsude alveolaarkottide kahjustusest, diagnoositakse patsiendile enamasti emfüseem. Kui aga seda sümptomit süvendab bronhiit, mis on bronhioolide ärritus ehk astma, määratakse tavaliselt KOK-diagnoos. Nii KOK kui ka emfüseem on kõige sagedamini põhjustatud tubakasuitsu otsesest sissehingamisest, kuigi mõlema haigusseisundiga on seotud ka mõned bulloossed kopsuhaigused, tsüstiline fibroos ja alfa-1 antitrüpsiini puudulikkus. Inimestel, kellel on krooniline astma, eriti lapsepõlves, on sageli suurem risk emfüseemi ja seejärel KOK-i tekkeks, kui nad suitsetavad tubakat.
KOK-i ja emfüseemi esimene märk on äärmine õhupuudus pärast pingutust. See sümptom süveneb ja süveneb haiguse progresseerumisel, kuni patsiendil tekib hingeldus isegi puhkeolekus. Krooniline bronhiit, teine KOK-i diagnoosimise eeltingimus, diagnoositakse siis, kui esineb krooniline köha, liigne lima tootmine ja mõnikord ka tsüanoos – naha sinakas toon. Kopsufunktsiooni järkjärguline kaotus, mida iseloomustavad need üldsümptomid, on diagnostiliseks kriteeriumiks, mille alusel KOK-i diagnoos tehakse. Kui haigust põeb mõni lähisugulane, võib diagnoosi panna varem, sest uuringud viitavad tõenäolisele geneetilisele seosele ka eelnimetatud hingamisteede haigustega.
KOK-i ja emfüseemi saab kvantifitseerida laboratoorsete testidega. Kõige tavalisem test on kopsufunktsiooni test, mida nimetatakse spiromeetriaks. Katse tehakse puhumisega masinasse, mis suudab määrata konkreetse kopsumahu. See mitteinvasiivne test on tavaliselt esimene tegevussuund, kui kahtlustatakse hingamisteede patogeneesi. Lõpliku diagnoosi tegemiseks võib arst kahjustatud koe otsimiseks teha kopsudest röntgenikiirgusid või muid skaneeringuid.