Mis vahe on klassitsismi ja neoklassitsismi vahel?

Suurim erinevus klassitsismi ja neoklassitsismi vahel on ajastus. Mõlemad on kunstisuunad, mille juured on Kreeka ja Rooma antiikajast, kuid suures plaanis toimus klassitsism nende ajastute kõrgajal ja Euroopa renessansi ajal lühikese taassünni ajal, samas kui neoklassitsism tekkis hiljem, kuid oli inspireeritud ja paljuski otsitud. jäljendada traditsioonilisemat klassikalist stiili. Teoreetiliste aluste osas on ka mõned erinevused; näiteks suur osa klassitsismist põhineb teoorial ja täiuslikkuse otsingul, samas kui neoklassitsism on sageli rohkem keskendunud iidse väärtustamisele ja antiigi vaimustusele, selle asemel, et seda kui kaasaegset eluviisi omaks võtta.

Ajastamine

Täpset piiri klassitsismi ja neoklassitsismi vahel võib olla raske kindlaks teha, kuna üleminek seisneb sageli pigem ideaalide ja perspektiivide aeglases muutumises kui kalendrilehe pööramises. Klassikalist kunsti ja klassitsismi liikumist identifitseeritakse laialdaselt Vana-Kreeka ja Rooma impeeriumide kõrgusega ning see taaselustati varsti pärast renessansi Euroopas, perioodi, mis hõlmas 14.–17. sajandit. Mõnede teadlaste sõnul aitas just see sügav huvi iidsete kultuuride vastu renessansiliikumise käivitada. Hilisemat huvi klassikalise kunsti vastu, mis pärineb tavaliselt 18. sajandist või hiljem, peetakse tavaliselt neoklassikaliseks. See liikumine ei keskendunud niivõrd ideaalide taaselustamisele, kuivõrd huvidele ja kõikehõlmavale tunnustamisele. Näiteks neoklassikalised hooned jäljendavad sageli klassikalist stiili pigem esteetilistel kui idealistlikel põhjustel.

Euroopa renessansi laialdane tähtsus

Renessanss hõlmas väga palju ideid ja muutusi ning paljud kaasaegsed mõtlejad näevad seda kui “silda”, mis toob Euroopa ühiskonnad välja keskajast ja kaasajasse. Kunstiteos, filosoofia ja sotsiaalteaduslikud ideaalid olid kindlasti üleminekul suur osa. Inimese koht maailmas ja kunsti roll inimese väljenduses olid renessansiajal ümber hinnatud mõisted. Eelkõige jäljendati Kreeka arhitektuuri ja skulptuuri ning kasutati seda platvormina uut tüüpi kunsti loomiseks.

Kreeka ja Rooma kunst ja arhitektuur on inspireerinud lääne kunsti sajandeid ning nende teoste omaks võetud esteetika või ideed kunstilise ilu kohta on avaldanud püsivat mõju teadlastele ja üliõpilastele üle kogu maailma. Kreeka ja Rooma esteetilised põhimõtted skulptuuris ja arhitektuuris, mis said renessansiajal nii põhjapanevaks, moodustasid tänapäevase klassitsismi selgroo ning hilisemad ärkamised ja peegeldused tõid kaasa neoklassitsismi.

Klassitsismi põhijooned

Klassitsismi defineerivaid elemente on palju, kuid üldiselt domineerivad liikumises täiuslikkuse otsimine, harmoonia tunnetamine isegi erinevate elementide vahel ja vaoshoitus, mis tähendab, et asjad olid kaunistatud või ilusad teatud eesmärgil – mitte ainult enda huvides. Kaasa jäid ka universaalsuse elemendid, kus kunstnikud ja meistrid soovisid kaasata oma töösse laia valikut ideaale ja mõtteid.

Klassitsism mõjutas lääne kunsti ka pärast renessanssi ja klassikaline mõju nii kujutavas kunstis kui ka arhitektuuris on endiselt ilmne. Kreeka ja Rooma kunstis domineeris inimese anatoomia mõistmine ja inimese kuju realistlik kujutamine. Pärast renessanssi oli kujutavas kunstis oma koht inimkuju realistlik kujutamine. Klassikalised arhitektuurielemendid on nähtavad ka tänapäeval ja neid näeb sageli valitsushoonetes üle maailma.

Neoklassikalise liikumise mõistmine

Neoklassitsism on spetsiifiline kunstivool, mis sai alguse 18. sajandil ja põhines veendumusel, et kunstis on ajatuid ideaale, mis ületavad muutuvaid stiile. See kestis 19. sajandi lõpuni. Sel perioodil peegeldas lääne arhitektuur Euroopas uuenenud huvi antiigi ning Rooma ja Kreeka varemete vastu. Rooma ajalugu sai paljude maalide aineseks ja huvi antiigi vastu kajastus ka raamatus Mõtteid Kreeka kunsti jäljendamisest maalikunstis ja skulptuuris, mille 1755. aastal avaldas Johan Winckelmann.