Personifikatsiooni ja metafoori erinevus seisneb selles, et personifikatsioon on metafoori tüüp. See tähendab, et metafoor on suurem mõiste, mis hõlmab paljusid väiksemaid ideid. Personifikatsioonis antakse elutule objektile või loomale inimese omadused. Vahepeal asendab metafoor inimese, objekti või loo teisega. Mõlemad vormid on igapäevases kõnes harva kasutatavad kirjanduslikud vahendid.
Personifikatsioonis ja metafooris on abstraktne mõte esindatud inimlikumal kujul. See on puhtalt kirjanduslik seade, mida leidub luules, ilukirjanduses ja mõnikord ka mitteilukirjanduses. Seda kohtab retoorikas või diskursuses harva. Personifikatsiooni saab kasutada ka kunstis.
Kui loomadele saab anda ka inimlikke omadusi, siis paljud filmid ja multikad on samuti personifikatsiooni ja metafoori tüübid. Multifilmid “Toy Story” annavad mänguasjadele, nii humanoidsetele kui ka mittehumanoidsetele kujudele, inimlikud omadused ja elud. Multifilmis “Autod” juhtub sama autodega. Need ideed ulatuvad tagasi filmideni nagu “Armastuse putukas”, mis räägib mardikaautost Herbie’st, ning vanadest Walt Disney ja Warner Brothersi koomiksitest, nagu Miki Hiir ja Bugs Bunny.
Kirjanduses ja luules kasutatakse personifikatsiooni ja metafoori lisadetailide andmiseks. Puhtad metafoorid erinevad, kuna need räägivad narratiivi, samas kui personifikatsioonid, nagu sümbolid, pakuvad selle asemel täiendavaid üksikasju. Kirjanduses on palju näiteid põhiliste personifikatsioonide kohta, näiteks “möirgav tuul” või “häbelikud lilled”.
John Milton kasutas oma filmis “Kaotatud paradiis” kehastust. Ka Ameerika luuletaja Robert Frost oli suur personifikatsiooni ja metafoori kasutaja. William Shakespeare’i “Romeo ja Julia” annab hea näite kehastuse kasutamisest draamas: “Maa, mis on looduse ema, on tema haud; mis on tema matmishaud, see on tema emakas.” Theodore Roethke “Juurekelder” on samuti näide sellest, et “isegi mustus hingas vähe hinge”.
Personifikatsiooni ja metafoori saab kasutada ka kunstis ja fotograafias. Selle esindamiseks on kaks võimalust. Esimene on anda loomadele ja objektidele rohkem inimesesarnaseid omadusi. Teine võimalus on pildistada või maalida objekte, millel on loomulikult, nii palju kui vaatajad seda näevad, inimlikud omadused. Need võivad hõlmata puu- ja köögiviljade muudatuste tegemist, et need näeksid rohkem välja nagu inimnäod.
Loomade ja esemete suurendamist, et anda neile inimlikke omadusi, kasutatakse ka reklaamis. Seda saab teha, vihjates juustele või autodele, et eelistada üht toodet või üht tüüpi toodet teisele. Seda ideed võiks laiendada nii, et piim eelistaks näiteks teatud tüüpi küpsiseid. Teised reklaamid esitavad isikustamise küsimusi, näiteks “Mida teie riided teie kohta räägivad?” või nõuda, et objekt on rohkem, kui paistab.