Kogu energia on kiirgus. On kahte tüüpi, mida tuntakse ioniseeriva ja mitteioniseeriva kiirgusena, ning mõlemad on Maal kõikjal. Ioniseeriva ja mitteioniseeriva kiirguse omadusi ja erinevusi on oluline mõista, võttes arvesse nii kiirguse võimalikku kahju kui ka kasulikkust inimkehale. Kuigi mõlemad on potentsiaalselt kahjulikud, on ioniseeriv kiirgus ohtlikum kui mitteioniseeriv kiirgus, kuid ioniseerival kiirgusel on ka mitmeid meditsiinilisi eeliseid.
Ioniseerimine on protsess, mille käigus elektronid eemaldatakse nende orbiidilt teatud aatomi ümber, põhjustades selle aatomi laengu või ioniseerumise. See protsess võib toimuda siis, kui piisava tugevusega kiirgus interakteerub normaalsete aatomitega. Kiirgust, mis pole selle protsessi käivitamiseks piisavalt võimas, nimetatakse mitteioniseerivaks ja see on võimeline aatomite liikumise ja kuumutamise asemel lihtsalt äratama. Jaotus ioniseeriva ja mitteioniseeriva kiirguse vahel toimub ultraviolettkiirguse (UV) vahemikus, mistõttu see vahemik jaguneb UV-A ja UV-B kiirteks ning viimane on võimsam ja ohtlikum.
Mitteioniseeriva kiirguse näideteks on infrapuna, mikrolained ja valgus piki nähtavat spektrit. See, et see ei eemalda elektrone aatomitelt, ei tähenda, et mitteioniseeriv kiirgus oleks kahjutu. See on endiselt võimeline aatomeid erutama ja neid omakorda üles soojendama. See on mikrolaineahjude teooria ja inimese bioloogiline kude ei ole sellest mõjust põhimõtteliselt vabastatud. Kokkupuude mitteioniseeriva kiirgusega, mille lainepikkus on kehast väiksem, võib põhjustada ohtlikke põletusi. See on põhjus, miks päikesekiirgusega kokkupuude põhjustab naha küpsemist ja lõpuks põletust.
Kuigi see ei tekita soojust, on ioniseeriv kiirgus eluskudedele isegi ohtlikum kui mitteioniseeriv kiirgus. Muutes põhjalikult aatomi keemilist koostist, võib selline kiirgus põhjustada molekulaarseid kahjustusi ja kontrollimatut rakukasvu, mida nimetatakse vähiks. Kui ioniseeriv kiirgus puutub kokku inimese reproduktiivorganitega, võib see kaasa tuua ka sündimata laste sünnidefekte.
Päike toodab nii ioniseerivat kui ka mitteioniseerivat kiirgust. Kuigi päike vastutab suure osa looduslikult esinevast kiirgusest, millega inimene võib kokku puutuda, ioniseerib vaid väike osa sellest, mis Maa pinnale jõuab. Tegelikult annab just radoongaas hinnanguliselt suurima protsendi ioniseerivast kiirgusest, mida inimesed neelavad, ning sellele järgnevad muud radioaktiivsed elemendid, nagu plutoonium ja raadium, mis esinevad kivimites ja muudes geoloogilistes tunnustes.
Ioniseerival kiirgusel on siiski väärtuslikke omadusi ja see on osutunud tervishoiuvaldkonnas ülioluliseks. Meditsiiniline pildistamine, nagu röntgenikiirgus, tugineb inimese loodud ioniseerivale kiirgusele. Kiiritusravi kasutatakse seisundite, sealhulgas vähi raviks, hävitades koe sihtpiirkonnad. Pole üllatav, et samad ohud, mis kaasnevad loodusliku kiirgusega, on ka toodetud liikide puhul ning suurte kiiritusravi annuste kõrvalmõjud võivad iseenesest olla tõsised.