Inglise keeles saab juursõnale lisada prefiksi või järelliide selle tähenduse muutmiseks. Eesliide tuleb enne juursõna ja järelliide. Eesliidet ja järelliidet nimetatakse sõna liideteks või lisanditeks ning need eristuvad nende paigutuse järgi sõna suhtes.
Levinud eesliited hõlmavad un-, dis-, mal-, non-, mid- ja mini-, samas kui tavalised järelliited on –ed, -s, -es, -ing. Sufiksid näitavad sageli sõna aega või arvu, kuid neid võib kasutada ka kõneosa tähistamiseks. Näiteks –ly lisamine sõna lõppu näitab sageli, et sõna on määrsõna. Eesliide ja järelliide võivad omandada erineva tähenduse olenevalt tüvisõnast, mis see eelneb või järgneb, ning seetõttu sõltuvad nad tüvisõnast ega saa olla üksi.
Paljudel juhtudel muudab sõnale ees- või järelliite lisamine selle sõna tähendust täielikult. Näiteks sõna “riiv” tähendab kinnitamist või kinnitamist. Kuid lisades juursõnale eesliide un-, et luua “vabastada”, on tähendus muudetud vabastamiseks või vabaks laskmiseks. Antud juhul on eesliite lisamine pannud sõna tähendama tüvisõna vastandit. Sama tüvisõna võtmine ja sufiksi –ed lisamine, et luua „lukustatud”, muudab sõna ajavormi. Kui tüvisõna toimub olevikuvormis, siis –ed lisamisega on sõnaga nüüd tähistatud tegevus aset leidnud minevikus.
Eesliite ja sufiksi rollid on sajandite jooksul ilustatud ning harvad ei juhtu uute sõnade kujunemist ühe või mõlema liitmisel. Näiteks televisiooni isiksus Stephen Colbert võttis hiljuti kasutusele termini “tõde”, lisades sõnale “tõde” järelliite, mis näitab ideed või kontseptsiooni, millel on tõeelemente, kuid mis ei pruugi olla tõde. Kuigi sõna on mõnevõrra jabur, muutis sufiks –ness lisamine sõna meeldejäävaks ja paljud keeleteadlased aplodeerisid uuele loomingule.