Alliteratsiooni ja onomatopoeesia erinevus seisneb selles, et esimene on helide kordamine ja teine häälikute kirjeldus. Alliteratsioon ja onomatopoeesia täidavad keeles erinevaid funktsioone. Alliteratsioon on luules kõige sagedamini kasutatav kirjanduslik seade, samas kui onomatopoeesia on kirjeldav ja igapäevakeeles kasutatav. Need kaks ei välista üksteist ja paljud onomatopoeesia juhtumid on alliteratiivsed, nagu kella “tiks”.
Alliteratsioon hõlmab heli või tähe tahtlikku kordamist. See võib esineda terve silbi või üksiku kaashääliku kujul. Sama tähega algav sõnajada on sama alliteratiivne kui sama algussilbiga sõnapaar. Selline kordamine võib toimuda paljudes keeltes, kuid on eriti levinud germaani keeltes, nagu inglise keel ja eriti anglosaksi keel.
Mõistet onomatopoeia kasutatakse sõnadele, mis kirjeldavad tegelikku heli, näiteks plop. Selliseid helisid kasutatakse sageli loomade või masinate helide kirjeldamiseks. Igas keeles on selliste asjade jaoks onomatopoeetilisi häälikuid, kuid harva lepitakse kokku, mis see heli on. Isegi inglise keeles ütlevad mõned koerad “woof woof”, teised aga “bow wow” ja mõned “ruff ruff”.
Vanainglise luule kasutas domineeriva struktuurina alliteratsiooni. Iga värsirida oli jagatud kaheks poolreaks. Esimesel poolreal oleks kaks alliteratiivset sõna ja teisel poolreal üks sõna, mis allitereerib esimese poolreaga, ja lõppsõna, mis ei allitereeri. Anglosaksi ja vanainglise luules olid alliteratsioon ja onomatopoeesia täiesti eraldiseisvad nähtused.
Kuna inglise keel arenes pärast 1066. aastat ja oli suuresti mõjutatud prantsuse luulest, vähenes alliteratsiooni kasutamine. Käsitöö hiljutiste eksponentide hulka kuuluvad WH Auden, kes kirjutas “Ärevuse ajastu” ja JRR Tolkien, kes kirjutas “Hurini laste ilmingud”. Kahekümnenda sajandi vabavormiline luule hakkas kasutama alliteratsiooni ja onomatopoeesiat, kaasates kirjelduse vahendina helisid ja lisades luuletustele omapäraseid rütme.
Päriselu ja eriti väljamõeldud nimed muutuvad sageli alliteratiivseks. Nende hulka kuuluvad sellised kuulsused ja poliitikud nagu Steven Spielberg, Ryan Reynolds ja Ronald Regan. Eriti leidub neid koomiksiraamatutes, sealhulgas Stan Lee loomingus, nagu näiteks Peter Parker, kes on rohkem tuntud kui Spiderman. Mõnikord võib alliteratsioon olla peenem, pigem visuaalne kui kuuldav, näiteks Briti näitleja Sean Bean.
Koomiksiraamatud on mänginud suurt rolli alliteratsiooni ja onomatopoeesia arengus. Nii nagu Stan Lee kasutas paljude oma tegelaste jaoks alliteratiivseid nimesid, kasutasid koomiksikirjanikud ja kunstnikud, näiteks Roy Crane, helide kirjeldamiseks sõnu. See tõi kaasa onomatopoeesia, näiteks “bam”, “pow” ja “dook dook” populariseerimise. Sellised helid jõudsid hiljem telesaadetesse nagu “Batman” ja sellistesse filmidesse nagu “Scott Pilgrim vs. The World”.