Alliteratsioon ja konsonants on seotud ideed, mille peamine erinevus on see, et konsonants on alliteratsiooni spetsiifiline tüüp. Alliteratsioon viitab helide kordamisele kahe või enama järjestikuse sõna vahel konkreetses luulereas või proosalauses, mis loob nende sõnade vahel seose ja loob meeldiva helimustri. Inglise keeles on põhimõtteliselt kahte tüüpi alliteratsiooni: assonants ja konsonants. Ehkki nii alliteratsioon kui ka konsonants viitavad korduvatele häälikutele sõnade vahel, võib alliteratsioon viidata vokaalidele või kaashäälikutele, mida tavaliselt leidub iga sõna alguses, ja konsonants viitab konkreetselt kordusele kaashäälikutes, mida leidub sageli keskel või lõpus. igast sõnast.
Nii alliteratsioon kui ka konsonants on poeetilised või keelelised vahendid, mida kirjanikud kasutavad sageli selleks, et anda kirjalikule teosele kindel rütm või struktuur ning muuta teosed ettelugemisel kõrva jaoks meeldivamaks. Neid seadmeid kasutavad sageli luuletajad ja lastejuttude kirjutajad, kuna nende mõju ettelugemisel on peaaegu laululaadne. Erinevus nende kahe seadme vahel on üsna lihtne ja taandub põhimõtteliselt sellele, millist tüüpi heli sõnade vahel korratakse, kuigi nende eristamiseks saab kasutada ka heli asukohta.
Kirjalikult viitab alliteratsioon mis tahes tüüpi korduvale helile kahe või enama sõna vahel konkreetses lõigus. Seda leidub tavaliselt sõna alguses, kuigi see ei ole alati nii, ja seda võib selgelt näha reas, nagu “konksutatud ja alandlik, hagijas rippus pea ja küürus koju”, kus kõlab “h”. kordub paljude sõnade seas. Selles kasutuses annab kordamine joonele loomuliku rütmi, mis tõmbab lugejat läbi rea ettepoole.
Kaashäälik on põhimõtteliselt alliteratsiooni erivorm, milles korduv heli on kaashäälik. Alliteratsiooni ja kaashääliku edasine eristamine võib tuleneda kindlakstegemisest, et alliteratsioon viitab korduvatele häälikutele iga sõna alguses, samas kui konsonants viitab korduvatele kaashäälikutele sõnade keskel või lõpus. See ei ole absoluutne reegel, vaid seda peetakse üheks üldiseks viisiks kahe idee eraldamiseks. Konsonantsi näide oleks “mündi ere lõhn”, kuna iga sõna lõpus korratakse t-häält.
Koos alliteratsiooni ja kaashäälikuga on sõnade vahel ka kolmas korduse vorm, milleks on assonants. Assonants on teist tüüpi alliteratsioon ja see on põhimõtteliselt sama, mis konsonants, välja arvatud korduvad vokaalid järjestikuste sõnade keskel ja lõpus. “Minu silm pirukaks” on assonantsi näide, kuna igas sõnas kordub “mina” häälik, mis loob ka riimi.