Pole olemas ühte kriteeriumi, mis muudaks riigi suveräänseks, kuid suveräänsus viitab tänapäeva maailmas tavaliselt valitsuse võimele territooriumil seadusi jõustada. Suveräänsuse kontseptsiooni üle on vaieldud läbi aegade ja sellest ajast peale pole ilmnenud ühtegi hästi aktsepteeritud määratlust. Juriidilise ja tegeliku suveräänsuse vahel on erinevus, kuid valitsused, kes suudavad seadusi tõhusalt jõustada, väidavad tavaliselt, et nad on suveräänsed ja välisriigid tunnustavad neid suveräänsetena.
Suveräänsuse mõistet seostatakse tavaliselt 15. sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbesiga. Oma 1651. aasta raamatus “Leviathan” pooldab Hobbes eksklusiivse absoluutse monarhia vormi, et eemaldada inimesed loodusseisundist. Ilma suveräänse võimuta elanikkonna üle valitseda oleks inimeste elud “vastikud, jõhkrad ja lühikesed”. Leviathan on aastate jooksul pälvinud palju poleemikat, kuid seda peetakse üheks ühiskondliku lepingu teooria alustalaks.
Valgustusajastul propageeriti suveräänse võimu legitiimse alusena pigem mõistust kui pärilikkust. Eelnevaid sajandeid iseloomustas üldiselt religioossete institutsioonide või valitsevate aristokraatiate suveräänsus ja valgustusajastu mõtlejad lükkasid selle tagasi. 1700. aastate lõpu Prantsuse ja Ameerika revolutsioonid püüdsid kehtestada kodanike endi suveräänset võimu.
Suveräänsusel on kaks erinevat tähendust: juriidiline ja tegelik. Õiguslik suveräänsus viitab juhtorgani teoreetilisele nõudele valitseda oma subjektide üle. Need reeglid on tavaliselt kodifitseeritud seaduste kogumiga. Tegelik suveräänsus seevastu on see, mil määral on juhtorgan tegelikult võimeline oma subjekte kontrollima. Kui inimesed üldiselt ei järgi autoriteeti, mis väidab end olevat suveräänne, on tegelik suveräänsus vähe olemas.
Õiguslikku vs tegelikku suveräänsust saab illustreerida Hiina Rahvavabariigi (HRV) ja Hiina Vabariigi puhul. 1990. aasta paiku väitsid mõlemad juhtorganid Mandri-Hiina ja Taiwani saare seaduslikku suveräänsust. Praktikas omas Hiina Rahvavabariik tegelikku kontrolli ainult Mandri-Hiina üle ja Hiina Vabariik ainult Taiwani. Neil kahel juhtorganil oli sama juriidiline suveräänsus, kuid nende tegelik suveräänsus oli erinev.
See suveräänsuse küsimus on oluline ka rahvusvahelistes suhetes. Valitsused, kes soovivad luua diplomaatilisi suhteid teiste riikidega, peavad esmalt otsustama, millist juhtorganit suveräänseks tunnistada. Paljudel juhtudel võib olla ainult üks ilmne valik. HRV ja Hiina Vabariigi puhul ei pruugi see aga olla lihtne otsus. Juhtorgani suveräänsuse tunnustamine või tunnustamisest keeldumine on rahvusvaheliste vaidluste sagedane põhjus.