Weili tõbi, tuntud ka kui leptospiroos või soopalavik, on suhteliselt haruldane haigus. See on otseselt põhjustatud infektsioonist, mis tekib Leptospira interrogans’i bakteritüübi tagajärjel. Haigus võib tekkida, kui bakterid sisenevad kehasse suu, nina või lahtise haava kaudu. See võib juhtuda, kui inimene joob, sööb või mängib saastunud vees või selle läheduses. Kuna bakterid pärinevad närilistest, nagu rotid ja pesukarud, võivad need olendid sageli olla bakteritega saastunud.
Ainus otsene Weili tõve põhjus on nakatumine bakteri Leptospira interrogans poolt. Seda leidub tavaliselt vees, mis on saastunud näriliste, näiteks rottide, oravate, kährikute ja hiirte uriiniga. Enamik inimesi nakatub, kui nad joovad või ujuvad saastunud vees. Bakterid võivad siseneda läbi paljude kehapiirkondade, näiteks lahtise nahahaava, suu, nina ja isegi tupe kaudu.
Kuigi USA-s ja Euroopas on Weili tõvesse nakatumise võimalus väiksem kui teistes riikides, näiteks Indias, on see siiski võimalik. Linnatiikides ja seisvas vees asuvad bakterid kergesti, kuna linnarotid võivad neid sageli külastada. Lisaks on sageli saastunud kanalid või jõed, mis liiguvad aeglaselt. Kui vesi asub põllumajandus- või põllumajanduspiirkonna lähedal, võib see suurendada ka saastumise võimalust. Weili tõve haigestuvad sageli inimesed, kes töötavad saastunud vetes, näiteks riisipõldudel.
Kuna saastunud vees ujumine või mängimine võib põhjustada Weili tõbe, on selle vältimiseks oluline võtta ettevaatusabinõusid. Näiteks peaks kalastav inimene kandma kummikindaid, veekindlat riietust ja kaitseprille, et vältida saastunud vee pritsimist suhu, silmadesse, ninna või lahtistesse haavadesse. Samuti peaksid inimesed enne tiigis, kanalis või muudes veeallikates ujumist kaks korda järele mõtlema. Üldiselt tapab kloor bakterid, mis põhjustavad Weili tõbe, seega on töödeldud basseinis ujumine turvalisem.
Kuna Weili tõbe põhjustavad bakterid erituvad näriliste uriinist, on kõige parem hoida eemal piirkondadest, kus närilised sagedased. Näiteks kui inimene komistab hiirte pesa otsa, on üldiselt kõige parem lasta nakatumisega tegeleda spetsialistidel või vähemalt kanda kaitsevarustust. Samuti on oluline sagedane kätepesu, nagu ka veekogu uurimine enne ujumist või selles mängimist.