Neurotransmitterite tasakaalustamatustel, mida tavaliselt nimetatakse ka keemiliseks tasakaalustamatuseks, võib olla mitmeid võimalikke põhjuseid. Krooniline stress, halvad toitumisharjumused ja keskkonnamürgid on ühed võimalikud tegurid, mis võivad selle tasakaalustamatuse arengut soodustada. Täiendavad neurotransmitterite tasakaalustamatuse põhjused võivad hõlmata toitumisvaegusi, pärmseente vohamist ja geneetilist eelsoodumust. Arst võtab sageli üksikasjaliku meditsiinilise ja perekonna ajaloo ning võib tellida mitmesuguseid vereanalüüse, et teha kindlaks neurotransmitterite tasakaalustamatuse põhjus konkreetsetes olukordades.
Kroonilise stressi all kannatavatel inimestel võib olla suurem risk neurotransmitterite tasakaalustamatuse tekkeks. Kuritarvitavas olukorras elamine, kroonilise haigusega toimetulek või kuriteo ohver on näited olukordadest, mis võivad viia kroonilise stressi kõrge tasemeni, mis võib põhjustada neurotransmitterite tasakaalustamatust. Inimestel, kes kogevad normaalset stressi või lühiajalist ärevust, ei teki nende probleemide tekkimise tõenäosust.
Halvad toitumisharjumused ja toitumisvaegused võivad mõnikord põhjustada neurotransmitterite tasakaalustamatust. Kofeiini, suhkru või madala valgusisaldusega dieedi tarbimine võib muuta inimese selle tasakaalustamatuse suhtes haavatavaks. Vereanalüüsid võivad paljastada vitamiinide, mineraalide või aminohapete puudusi, mida sageli edukalt ravitakse dieedimuudatuste või toidulisanditega.
Keskkonnatoksiinidel võib olla kehale palju negatiivset mõju, sealhulgas neurotransmitterite tasakaaluhäired. Majapidamistooted, nagu pesuvahendid või kosmeetika, võivad sisaldada kemikaale, mis kahjustavad neurotransmittereid. Pestitsiidid, vaipkatted ja ehitusmaterjalid võivad samuti põhjustada neurotransmitterite kahjustusi.
Candida tüüpi pärmseene liigne vohamine võib kaasa aidata neurotransmitterite tasakaalustamatuse tekkele. Candida pärmseen võib põhjustada selliseid sümptomeid nagu väsimus, ärevus ja kõhupuhitus. Vähenenud libiido, suhkruhimu ja lihas- või liigesevalu on samuti võimalikud pärmseene vohamise sümptomid. Mõnel juhul võivad nende keemilise tasakaalustamatuse teket mõjutada geneetilised tegurid.
Kui arstile teatatakse sellistest sümptomitest nagu ärevus, migreen ja väsimus, võib kahtlustada keemilist tasakaalustamatust. Lihasvalu, unetus ja ärritunud soole sündroom viitavad mõnikord probleemidele neurotransmitteritega. Mitmete nende sümptomite kombinatsioon sunnib arst sageli selle kahtlustatava diagnoosi kinnitamiseks määrama mitmesuguseid teste. Keemilise tasakaalustamatuse raviks kasutatakse sageli ravimeid, toitumise muutusi ja elustiili muutmist. Abiks võivad olla ka taimsed toidulisandid, kuigi tuleks konsulteerida arstiga, et veenduda, et need toidulisandid ei ole vastunäidustatud terviseseisundi või teatud ravimite kasutamise tõttu.