Munandid on meessoost sugunäärmed ja vastutavad sperma valmistamise ja säilitamise eest. Munandid toodavad ka meessuguhormooni, mida nimetatakse testosterooniks. Kui mees kogeb munandivalu, võib see olla üsna murettekitav. Mõned seda tüüpi valu võimalikud põhjused võivad hõlmata infektsiooni, traumat või hädaolukorda, mida nimetatakse munandite torsiooniks. Ravi sõltub munandivalu põhjusest, mistõttu on oluline, et patsient teataks kõikidest juhtudest kohe arstile.
Epididümiit on meditsiiniline termin ühe või mõlema munandi infektsiooni kohta ja see on munandivalu sagedane põhjus. Seda tüüpi infektsioon on sageli sugulisel teel levivate haiguste või eesnäärme suurenemise tagajärg. Seda tüüpi infektsioonil on ka muid võimalikke põhjuseid ja arst määrab tõenäoliselt vereanalüüsi või muud testid, et leida infektsiooni päritolu. Tavaliselt määratakse infektsiooni raviks suukaudsed antibiootikumid, sageli määratakse ka valuvaigistid ja voodirežiim, kuni infektsioon paraneb ja valu lakkab.
Füüsiline trauma on veel üks potentsiaalne munandivalu põhjus. Näiteks kui patsient kannatab otsese löögi suguelundite piirkonda, tekib sageli munandivalu. Mõnel juhul on valu põhjuseks munandite verevalumid. Teistes olukordades võib veri koguneda munandi ümber või munandik võib rebeneda, põhjustades hädaolukorra. Seetõttu on tõsiste tüsistuste vältimiseks hädavajalik viivitamatu arstiabi.
Munandite torsioon on hädaolukord, kus munand väänab munandikotti. Kui see juhtub, väänavad ka veresooned, mis põhjustab munandi verevarustuse katkemise ja põhjustab munandite valutamist. Munandi päästmiseks on munandite torsiooni korral vajalik erakorraline operatsioon.
Neerukivid võivad aeg-ajalt põhjustada valu, mis kiirgub neerupiirkonnast kubemepiirkonda, põhjustades munandivalu. Kubemesong võib samuti põhjustada valu selles piirkonnas. Hernia tekib siis, kui osa soolest väljub läbi kõhuseina. Kuna nii palju erinevaid haigusi võib põhjustada munandivalu, ei ole patsiendil mõistlik proovida ise diagnoosida või ravida. Kõigist sümptomitest tuleb viivitamatult teatada arstile, et saaks panna täpset diagnoosi ja koostada individuaalse raviplaani.