Lümfotsütoos on meditsiiniline seisund, mida iseloomustab lümfotsüütide, teatud tüüpi valgete vereliblede, suurenenud hulk kehas. Lümfotsüüte on kolm peamist tüüpi: looduslikud tapjarakud, T-rakud ja B-rakud. Igaüks neist on oluline keha kaitsmisel haiguste ja haiguste eest. Lümfotsütoos ise ei ole haigus, vaid pigem haigus või muu probleem.
Lümfotsütoosi diagnoosimiseks peab täiskasvanul olema lümfotsüütide arv üle 4,000 mikroliitri kohta. Tavaliselt pole sellel seisundil mingeid sümptomeid, mis tähendab, et ainus viis selle diagnoosimiseks on teha vereanalüüs.
Lümfotsüütide tõusu võivad põhjustada mitmesugused infektsioonid ja haigused. Viiruslikud infektsioonid on kõige levinum põhjus, millest üks peamisi on näärmepalavik. Nakkuslik mononukleoos, tuntud ka kui mono- või näärmepalavik, mõjutab tavaliselt noorukeid ja noori täiskasvanuid ning levib vere ja sülje kaudu. Tavalisteks sümptomiteks on kurguvalu, palavik ja väsimus.
Bakteriaalsed infektsioonid, nagu tuberkuloos, võivad samuti põhjustada lümfotsütoosi. Tuberkuloos on tänapäeval üks surmavamaid nakkushaigusi. Tavaliselt mõjutab see kopse, kuigi see võib mõjutada ka vereringesüsteemi, kesknärvisüsteemi, urogenitaalsüsteemi, lümfisüsteemi, urogenitaalsüsteemi ning luid ja liigeseid.
Verehaigused, nagu krooniline lümfotsüütleukeemia ja muud leukeemia vormid, on samuti võimalikud lümfotsütoosi põhjused. Kõik leukeemia vormid on teatud tüüpi vähk, kuigi vähk võib paikneda kas veres või luuüdis. Seda tüüpi vähid tuvastatakse sageli pärast lümfotsüütide kõrge taseme avastamist.
Lümfotsütoosi ravimiseks on vaja tegeleda terviseprobleemiga, mis on põhjustanud selle arengu. Algpõhjuse ravimine või ravimine vähendab organismi vajadust toota rohkem valgeid vereliblesid, et kaitsta keha haiguse, haiguse või infektsiooni eest. Probleemi käsitlemine punktini, kus lümfotsüütide arv langeb normaalsemale tasemele, ei tähenda aga tingimata, et selle põhjus on organismist täielikult välja juuritud.