Arvatakse, et kiindumushäire, mida nimetatakse ka reaktiivseks kiindumushäireks, areneb indiviidi ebaõnnestumise või suutmatuse tõttu luua esimestel eluaastatel hooldajatega tähenduslikku kiindumust. Erinevalt enamikust lapsepõlves esinevatest psühholoogilistest häiretest on vähe või üldse mitte mingeid tõendeid selle kohta, et geneetilised tegurid mängivad rolli kiindumushäire tekkes; Probleemi määratlus vaimsete häirete diagnostika- ja statistilises käsiraamatus, neljas väljaanne (DSM-IV), kirjeldab seda kui vigase kasvatamise tulemust. Alla 5-aastastel lastel, kes kogevad oma vanemate või hooldajate väärkohtlemist või hoolimatust, on suurem tõenäosus haigestuda häiresse. Neid tegureid leevendavad lapse kiindumusstiil, temperament ning emotsionaalse ja intellektuaalse küpsusaste. Selle häire all kannatavatel patsientidel on samuti oht, et need probleemid säilivad, mille tulemuseks on halvad sotsiaalsed suhted täiskasvanueas.
Uuringud on näidanud, et kiindumushäiretega patsientidel oli varases lapsepõlves oma peamiste hooldajatega negatiivseid kogemusi. Kui mõnele ei pööratud lapsepõlves piisavalt tähelepanu, siis teistele pöörati liigset tähelepanu. Paljudel patsientidel näis see häire olevat tekkinud vanemfiguuri puudumise tõttu või reaktsioonina ülekaalukale hooldajale. Ebajärjekindel lapsevanemaks olemine oli teine tegur, mis aitas kaasa tähenduslike kiindumuste loomise võime halvenemisele. Inimestel, kes kannatasid varases lapsepõlves füüsilise või emotsionaalse väärkohtlemise all, oli samuti kalduvus selle häire tekkeks.
Mitmed eksperdid viitavad sellele, et kiindumushäire kujuneb välja hooldaja suutmatusest kohaneda lapse kiindumusstiiliga. Lapsed, kellel on turvaline kiindumusstiil – need, kes uurivad vabalt oma keskkonda, kui hooldaja on kohal, tunnevad tema puudumise pärast ahastust ja saavad tema tagasitulekust kergendust –, on selle häire tekkeks kõige väiksema tõenäosusega. Ebatüüpilisema ärevusele vastupidavama, ärevust vältiva ja ebakorrapärase stiiliga inimestel on suurem risk kiindumushäirete tekkeks.
Kiindumushäire tekkes võib rolli mängida ka lapse temperament. Näiteks rõõmsad lapsed tõmbavad rohkem hooldaja tähelepanu, mis võib mõjutada lapse kasvatamist. Lapse intellektuaalne ja emotsionaalne küpsus on veel üks häire arengut soodustav tegur. Lapsed, kes on oma aastate kohta märkimisväärselt küpsed, on paremini varustatud kasvatusstiilide ebakõladega toimetulekuks ja on vastupidavamad väärkohtlemise ja hooletussejätmise emotsionaalsele mõjule. See selgitab, miks sarnase taustaga inimestel võib olla oluliselt erinev kinnitusprofiil.