Zen-luule ühendab luule kirjandusliku praktika zen-budismi filosoofiliste põhimõtetega. Sellisena annab zen-luuletus kirjeldavate sõnade kasutamise kaudu filosoofilise avalduse või tähelepaneku. Seda tüüpi luulel on aga oma eripärad. See keskendub valgustumise hetkede – või tõelise meeleselguse – saavutamisele, rõhutades ainulaadseid kogemusi. Zen-luules on palju probleeme ja küsimusi, nagu ka lühikesi fraase ja loodusele keskendunud kujutluspilte.
Nagu paljud luuletused, koosneb zen-luule üldiselt värsiridadest, mis on mõnikord rühmitatud kogumikesse, mida nimetatakse stroofideks. Stroobid on sageli kahe- kuni kolmerealised, aidates kaasa paljude zen-luuletuste üldisele lühidusele. Erinevalt teistest luulevormidest ei kasuta zen-luuletajad tavaliselt riimiskeemi, vaid rakendavad pigem mitteriimivat vabavärssi.
Zen-luuletaja saab inspiratsiooni zen-budismi vaimsest praktikast. See eluvaade rõhutab mõistust ja selle täielikku mõistmist. Zen-budistid praktiseerivad valgustumise saavutamiseks sageli mõtisklevat seisundit, mida nimetatakse meditatsiooniks. Budistlikus usus on valgustumine maailma ja selles sisalduvate ühendavate teadmiste lõpliku teadvustamise seisund.
See filosoofia kajastub zen-luules mõnel viisil. Ühe jaoks on meditatsioon mõeldud järelemõtlemisajaks, mille käigus esitatakse mõistusele probleemid ja küsimused. Seetõttu esitab luuletaja suures osas zen-luuletustest ühe või mitu küsimust või probleemi – mida nimetatakse ka koaaniks – juba luuletuse alguses. Kuna valgustatuse saavutamine saabub sageli äkilise taipamishoona, võib luuletaja püüda seda protsessi matkida, segades lugeja meelt šokeeriva vastuse või probleemilahendusega.
Zeni praktikud usuvad ka, et hetkelised kogemused igapäevaelus on üks parimaid vahendeid mõistmise saavutamiseks. Sellisena tugineb zen-luule piltide ja võrdlevate kirjelduste kasutamisel loomulikule ja igapäevasele. See peegeldab meditatsiooniga seotud vaikset istumist ja näilist mittemidagitegemist. Luule on ka suhteliselt lühike, mis sümboliseerib veelgi kogemuse hetktõmmist.
Zeni filosoofias ei ole sõnad ise olulised, vaid pigem tuleks neid näha vahendina selge emotsionaalse ja intellektuaalse seisundi saavutamiseks. Liiga keerukatel fraasidel, sõnadel ja piltidel pole seega zen-luules kohta. Seda ei tee ka tähenduste või teemade ilmne rõhutamine. See väljavaade võib olla üks põhjus, miks zen-vormis luulet peetakse välisvaatleja jaoks sageli mõttetuks, eriti ülilühikese haiku kujul.