Tõstukiga töötavates suusapiirkondades saavad suusatajad suhteliselt lühikese aja jooksul hõlpsasti mäetippu ja suusatada alla. See võimaldab neil teha päeva jooksul mitu jooksu. Teist tüüpi suusatajatele, nagu maasuusatajad ja murdmaasuusatajad, on ühe päeva jooksul mitme jooksu sooritamise meetodid keerulisemad. Tagamaasuusatajad harrastavad sageli jojo-suusatamist – meetodit, mille käigus nad matkavad või skinnivad – kinnitavad suuskade põhja sünteetilised nahad, mis võimaldavad suusatada ülesmäge ilma tahapoole libisemata – teatud mäeosast üles, suusa alla , ja seejärel matkata või mitu korda jooksu teha. Jojo-suusatamine on raskem kui liftiga suusatamine, kuid see pakub mitmekesisemat maastikku piirkondades, mis jäävad tõstukiga teenindatavast suusapiirkonnast kaugemale.
Tagamaasuusatajad seiklevad väljapoole suusapiirkondade piire või isegi matkavad piirkondadesse, kus suusapiirkondi üldse pole. Nad matkavad oma varustusega mäest üles või nülgivad selle ja seejärel suusatavad mäest alla tagasi. Sageli suusatavad tagamaasuusatajad poolel teel jooksu maha ja muudavad suunda mõnele teisele alale või lähevad jooksu lõppu ja seejärel tõusevad tagasi tippu, et sõita eriti väärtuslikul mäelõigul. See jojo-suusatamise tehnika võimaldab suusatajal nautida kindlat jooksu või lõiku, ilma et peaks kvaliteetsema suusatamise nimel liikuma teise mäeosa poole. See säästab ka aega, kuna suusataja ei pea enam lund otsima.
Murdmaasuusatajad harrastavad mõnikord jo-jo-suusatamist kas suusapiirkondades või tagamaal. Pole harvad juhud, kui murdmaasuusatajad sõidavad suusapiirkonna nõlvadest üles tippu ja suusatavad seejärel alla uueks jooksuks. Erinevalt teistest suusatamismeetoditest harrastavad murdmaasuusatajad jo-jo-suusatamist rohkem ülesmäge kui allamäge. Mäest üles suusatamine annab neile rohkem treeningut ja võimaldab töötada võimsa tehnikaga; seetõttu hakkavad murdmaasuusatajad treeningmeetodina jo-jo-suusatama.