Kunagi peeti väänajaid peaaegu kõigis kodudes üle kogu riigi olulise varustuse osaks. Rõivaste pesemiseks kasutatava masina osana oli väänaja segava pesumasina ülaosale paigaldatud seade, mis oli vahend värskelt pestud riietest suurema osa vee väljapressimiseks. Väänutuskomplekti kasutamine aitas rõivaid ette valmistada õhukuivatamiseks lahtisel liinil või lahtise tule ees.
Varasemate pesumasinate väänamisseadme disain oli väga lihtne. Varustatud kahe rulliga, mis olid paigaldatud väikese raami vahetusse lähedusse, töötas väänaja käsivända abil, et pöörata mõlemat rullikut korraga. Kui rullikud pöördusid, jooksid riided läbi üksustevahelise väikese ruumi. See aitas riietelt liigset vedelikku välja pigistada või välja väänata. Tänu sellele said riided asetada väliliinile ja kuivada suhteliselt lühikese aja jooksul.
Pesumasina väänamismasina hilisemate versioonide puhul asendati käsivänt väikese elektrimootoriga, mida sai aktiveerida kangi või surunupu abil. See disaini ja funktsiooni täiustamine muutis värskelt pestud pesu väänamise palju lihtsamaks. Kahjuks ei sisaldanud see disain palju ettevaatusabinõusid, mis jättis lahtiseks võimaluse sõrmed kasutamise ajal kahjustada. Manglite lisamine aitas minimeerida vigastuste tõenäosust, kuna mangel kaitses töö ajal käte kogemata rullidele liiga lähedale sattumise eest.
Kodumajapidamises kasutatava pesumasina hilisemad kujundused hõlmasid tsentrifuugimist, mis kaotas vajaduse pressi järele. See tähendas kiiremat ja tõhusamat pesupesemisviisi. 20. sajandi keskpaigaks olid viimased väänamisstiilis pesumasinad masstootmisest väljas.
Väänutusseade on kasutusel tänaseni, kuigi erinevate rakendustega. Paljud autopesulad kasutavad puhastuslappidelt liigse vee väljapressimiseks nätsu. On olemas väiksemaid väänaja käsimudeleid, mis sobivad ideaalselt matkale kaasa võtmiseks. Neid väänajaid saab hõlpsasti puukännu külge kinnitada ja kasutada ujumistrikoodest või muudest riietest vee välja väänamiseks.