Võrgutamiskogukond on mõiste, mis on loodud kirjeldama meeste poolt juhitud subkultuurilist liikumist. Nende meeste peamine eesmärk on naiste edukas kurameerimine ja võrgutamiskogukonnas osalevad mehed järgivad peamisi uskumusi, millest nad lähtuvad naiste ligimeelitamiseks. Liikmetevahelist suhtlemist hõlbustab peamiselt Internet.
Liikumist tuntakse ka kui “kogukonda”, samas kui järgijaid tuntakse kui pikapkunstnikke (PUA). Kogukond on rajatud Ross Jeffriesi õpetustele, kes võis olla esimene inimene, kes lõi veebipõhise kohaloleku, mis võimaldas tal oma seisukohti jagada. Jeffries on spetsialiseerunud naiste võrgutamisele, edastades oma tõekspidamisi ja tehnikaid teistele huvitatud isikutele raamatute ja grupikogunemiste kaudu ning veebikogukondi pidades. Ta keskendus konkreetselt naise psühholoogiale ja käitumisele ning uskus, et võrgutaja suudab luua positiivse sideme, manipuleerides tema emotsioonidega hüpnootiliste võtetega, mis põhinevad neuroloogilistel ja keelelistel mustritel, mida nimetatakse neurolingvistiliseks programmeerimiseks. Jeffriesi välja töötatud ja propageeritud strateegiaid ja õpetusi nimetatakse ühiselt kiireks võrgutamiseks.
Interneti areng võimaldas võrgutamiskogukonna järgijate seas massisuhtlust. Alates 1994. aastast on ilmunud hulgaliselt veebifoorumeid teadetetahvlitest blogideni. Võrgutamiskogukonna poolt gurudeks tituleeritud isikud kasutasid Internetti uute õpetuste ja strateegiate pakkumiseks. Kuigi need veebikanalid suurendasid võrgutamiskogukonna aktiivsust, saavutas subkultuur riikliku tunnustuse 2005. aastal ja hiljem kogukonda käsitleva uuriva raamatu ja televisiooni tõsielusaate avaldamisega, mis kirjeldas pikapikunstnike pingutusi.
Korjekunstnikud eitavad sotsiaalseid norme, mis dikteerivad kohtingurutiini, nagu naiste lopsutamine ülemääraste komplimentide ja materiaalsete hüvedega. Nad usuvad selle asemel, et naise ligimeelitamise võime sõltub rohkem PUA sisemiste ja väliste omaduste, sealhulgas tema isiksuse, enesekindluse ja füüsilise esitluse isiklikust arengust. Neid kolme komponenti on tähistatud vastavalt kui “mäng”, “sisemine mäng” ja “välimine mäng”. Võrgutamiskogukonna terminoloogia on hästi arenenud, hõlmates selliseid väljendeid nagu keskmine pettunud tšempion (AFC), mehed, kellel puuduvad naiste võrgutamiseks vajalikud oskused, ja taastuv keskmine frustrated champ (rAFC).
PUA-d tuginevad strateegiatele, mis on koostatud selliste õppevaldkondade põhjal nagu evolutsiooniline psühholoogia ja neurolingvistiline programmeerimine. Tavaliselt pöörduvad PUA-d kõigepealt naiste poole. Enamik pikapikunstnikke usub, et naised ei kipu kedagi aktiivselt jälitama, kuigi nad võivad seksuaalset huvi peenelt väljendada. Lähenemise võib algatada üksik PUA või rühm ning PUA loeb kehakeelt ja muid huvinäitajaks klassifitseeritud märke, mis määravad suhtluse keele ja intiimsuse. Suhtlemine naisega algab avamisest ehk vestluse alustamisest.
Võrgutamiskogukonna liikmed annavad mõnikord kirjaliku ülevaate oma lähenemisest ja suhtlemisest naisega, et tutvuda teiste PUA-dega. Kogukond on tähistanud need kokkuvõtted kui “väliaruanded” või “tööaruanded”. PUA-d kogunevad edasiseks aruteluks ja harimiseks ka “pesadesse” või isiklikele kohtumistele.