Võrgusild, tuntud ka kui 2. kihi lüliti, on riistvaraseade, mida kasutatakse kahe erineva arvutivõrgu vahelise ühenduse loomiseks või ühe võrgu kaheks jagamiseks. Mõlemad võrgud kasutavad tavaliselt sama protokolli; Ethernet on protokolli näide. Võrguseadmete hulka kuuluvad, kuid mitte ainult, personaalarvutid (PC), printerid, ruuterid, lülitid ja jaoturid. Etherneti adapterkaardi kaudu võrku ühendatud seadmetel on nn Media Access Controli (MAC) aadress, mida nimetatakse ka füüsiliseks või riistvaraaadressiks. Just see aadress identifitseerib seadme unikaalselt sillaga, mis saab seejärel määrata, millisesse võrku seade on ühendatud.
Võrgusilla põhifunktsioon on andmete edastamine saatvate ja vastuvõtvate seadmete MAC-aadresside alusel. See toiming aitab kõrvaldada nn kokkupõrkedomeenid. Üks viis põrkedomeeni määratlemiseks on võrk, kus üks seade, mida nimetatakse ka sõlmeks, sunnib kõiki teisi seadmeid kuulama, kui see edastab andmepakette. Teises definitsioonis öeldakse, et põrkedomeen eksisteerib siis, kui kaks või enam seadet üritavad teavet edastada täpselt samal ajal. Võrgud, kus töötab Carrier Sense’i mitmepöördus/kokkupõrketuvastus (CSMA/CD), peaksid teoreetiliselt olema kokkupõrgete eest kaitstud, kuid CSMA/CD võib ebaõnnestuda.
Kui kokkupõrked tekivad, on andmepakettide tõhus edastamine oluliselt ohustatud. Mida rohkem seadmeid võrku üritab andmeid edastada, seda suurem on kokkupõrke tõenäosus. Võrgusilda saab kasutada ühe võrgu segmenteerimiseks kaheks, vähendades sellega edastusõiguste pärast konkureerivate seadmete arvu. Näiteks kui võrgus A on 20 seadet, on tõenäoline, et kaks või enam neist üritavad andmeid samal ajal edastada ja põhjustavad kokkupõrke. Kui lisatakse sild, saab see jagada võrgu A 10 seadmest koosnevateks võrkudeks A ja B.
Kui võrgusild on ühendatud, hakkab see kahes võrgus olevate seadmete andmete edastamist “kuulama”. See saavutab selle, salvestades seadmete MAC-aadressi tabelisse, mille see genereerib automaatselt ilma, et oleks seda selleks programmeeritud. Kui esimene seade andmeid edastab, lisab sild oma MAC-aadressi edaspidiseks kasutamiseks nn edasisaatmistabelisse. Sild vaatab ka sihtkoha või vastuvõtva seadme MAC-aadressi. Kui seda tabelis ei kuvata, saadab sild andmepaketi kõikidele mõlema võrgu seadmetele, et leida soovitud sihtkoht.
Edastustabeleid ei koostata koheselt, pigem peab võrgusild ootama, kuni ta saab seadmelt edastuse, enne kui saab õppida oma MAC-aadressi. Ka vastuvõtvate seadmete MAC-aadressid tuleb õppida leviedastuse, sihtkoha asukoha otsimise kaudu. Kui sihtkoht vastab, lisatakse selle aadress ka võrgusilla edastamistabelisse. Lõpuks püütakse kõik MAC-aadressid kinni ja andmepaketid suunatakse tõhusalt otse sihtkohta. See juhtub ilma, et kõik seadmed peaksid kuulama ühte saateseadet.
Kui saatvad ja vastuvõtvad seadmed on samas võrgus, siis andmepakettide edastamist ei toimu. Kui need asuvad vastasvõrkudes, edastab sild teabe. Kokkupõrgete vältimine pole sildade kasutamise ainus eelis; neid kasutatakse ka teabevoo juhtimiseks privaatsuse säilitamiseks. Kui seade edastab, näeb sild seda MAC-aadressina, mis kuulub ühte kahest eraldi võrgust ning kui saatvad ja vastuvõtvad seadmed on samas võrgus, siis andmeid ei edastata. See on üks viis, kuidas võrguadministraator võib teabe privaatsust säilitada.