Võrgujaoturid on kohtvõrkude (LAN) kesksed komponendid. Võrgujaoturite rolli mõistmiseks on vaja põhiteadmisi kohtvõrkudest. Kui üks või mitu arvutit on ühendatud võrku, luuakse kohtvõrk. LAN võib olla oluline tööl, kuid see võib olla kasulik ka kodus. Arvutite LAN-i ühendamise eesmärk on jagada ressursse, nagu failid, printer, skanner või Interneti-juurdepääs.
Traadiga jaoturi põhivõrgus on neli komponenti:
Etherneti juhe: see on füüsiline kaabel, mis ühendab arvutid omavahel, võimaldades neil omavahel rääkida. Etherneti kaabel, mida nimetatakse ka keerdpaariks või 10-Base T-ks, ühendatakse võrgukaardiga, mis asub igas LAN-i arvutis.
Võrguliidese kaardid (NIC-id): üks neist kaartidest läheb igas arvutis olevasse vabasse pesasse. Kaardi tagaküljel on port Etherneti kaabli ühe otsa jaoks. Uuematel arvutitel on tavaliselt sisseehitatud võrgukaart.
Võrgujaoturid: võrgujaotur on harukarp, mille taga on mitu porti Etherneti kaablite vastuvõtmiseks, mis on ühendatud iga LAN-i arvutiga. Kui Etherneti kaablid lähevad igast NIC-st jaoturisse, on kõik arvutid ühendatud jaoturiga.
Võrgutarkvara: enamikul operatsioonisüsteemidel on tänapäeval sisseehitatud võrgutarkvara, kuid tarkvara on saadaval ka kolmandatelt osapooltelt. Tarkvara töötab koos riistvaraga, et luua igas arvutis võrgukeskkond, mis võimaldab kasutajal näha jagatud faile ja ressursse. See võimaldab ka võrku administreerida.
Jaoturiga ühendatud arvutite rühma ja installitud tarkvara korral saavad arvutid üksteisega rääkida. Võrgujaoturid edastavad kogu jaoturi kaudu tuleva liikluse kõigile LAN-iga ühendatud masinatele või sõlmedele. Igal kohtvõrgu arvutil/sõlmel on oma aadress, mida nimetatakse MAC-aadressiks (Medium Access Control). Iga sõlm ignoreerib liiklust, mis ei ole suunatud tema MAC-aadressile.
Võrgujaoturid on lihtsad seadmed, mis sobivad enamikul juhtudel koduseks kasutamiseks, kuid mida ei peeta töökeskkonnas optimaalseks. Võrgujaoturid saavad töötada ainult pooldupleksrežiimis – arvuti ei saa samal ajal edastusi vastu võtta ja saata. Veel üks puudus on see, et võrgujaoturid edastavad liiklust valimatult kõigile kohtvõrgus olevatele masinatele. See avab ukse turvaprobleemidele, muutes näiteks niinimetatud “paketinuusutajate” kasutamise lihtsaks kogu võrguliikluse jälgimiseks.
Võrgujaoturite alternatiiviks on kasutada võrgulüliteid. Lülitid täidavad sama funktsiooni kui jaoturid, kuid töötavad tänu täisdupleksfunktsioonile suurematel kiirustel. See võimaldab LAN-i arvutitel saata ülekandeid, kui nad neid vastu võtavad. Lisaks ei edasta lülitid kogu liiklust kõikidele masinatele, vaid saadavad teavet kindlale MAC-aadressile. See mitte ainult ei muuda mõnevõrra turvalisemat võrku, vaid vähendab ka ribalaiuse raiskamist.
Veel üks võimalus neile, kellel on kaabelmodem või DSL-teenus, on sisseehitatud lülitiga lairibaruuter. See välistab vajaduse jaoturi või kommutaatori järele, kuna ruuter liitub LAN-iga Interneti kaudu. Nendel ruuteritel on turvalisuse suurendamiseks ka tulemüür ja filtreerimisvõimalus.
Võrgujaoturid on järk-järgult kasutuselt kõrvaldatud, kuna lülitid on muutunud mõistlikumaks. 5-pordilist lülitit saab müüa nii vähe kui 30 USA dollari eest. Üldiselt võib öelda, et mida rohkem porte ühendada, seda kallim seade on.