Võrdne tasu on lähenemine hüvitise maksmisele, mis põhineb teenetel ja ametikoha liigitusel, arvestamata töötaja soost. Seda kontseptsiooni, mida sageli esitati võrdse töö eest võrdse tasuna, saavutas see 20. sajandil palju tähelepanu, kuna naiste õigused paljudes riikides laienesid. Diskussioonid võrdse tasustamise üle jätkuvad, kuna endiselt on tööstusharusid, kus naised, kes täidavad samu tööülesandeid kui nende meessoost kolleegid, saavad meestele makstavast hüvitisest väiksemat palka.
Võrdse tasu aluseks olev kontseptsioon tugineb üksikisiku kogemustele ja asjatundlikkusele ning jätab kõrvale kõik selle isiku soost lähtuvad kaalutlused. Teoreetiliselt tähendab see, et mees ja naine, kellele on määratud sama ametinimetus ja kes täidavad oma töökohustuste raames samu ülesandeid, saavad sama põhitasu. Eeldades, et nende oskuste kogum ja tootlikkus on enam-vähem samad, tähendab see, et igaüks teenib aja jooksul sama palju teeneid ja saavad samasuguseid lisahüvesid nende aastate jooksul, mil nad on tööandja juures.
Võrdse töötasu kasutamiseks töökohal loovad tööandjad objektiivsed kvalifikatsioonid, mis kehtivad organisatsiooni mis tahes ametikoha spetsiifikast, nõudes igal ametikohal teatud oskusi. Nendele ametikohtadele töölevõtmisel või edutamisel ei arvestata sugu, vaid üksnes taotleja võimet talle määratud ülesandeid edukalt täita. Sel eesmärgil põhineb soo mainimine palga- ja palgagraafikute koostamisel, ametikohtadega seotud boonusprogrammides ning isegi edutamise või täiendõppeprogrammides osalemise kaalumisel teenete alusel, mitte töötaja sool.
Kui 20. sajandi lõpuks muutub võrdse tasu kontseptsioon paljudes tööstusharudes levinumaks, jätkuvad jõupingutused võrdse töö eest võrdse tasu tagamiseks paljudes ärikeskkondades üle maailma. Mõnel juhul mõjutavad teatud kultuuride pikaajalised traditsioonid püüdlusi rajada hüvitist oskustele ja kogemustele, sõltumata soost. Riiklikul tasandil vastu võetud tööseadused ja -eeskirjad on sageli vajalikud selleks, et edendada võrdse tasustamise eesmärki, ning loovad sageli raamistiku, mille abil hinnata, kas tööandjad kasutavad palgagraafikuid, mis põhinevad pigem töötulemustel kui töötajate sool.