Omadussõnad on sõnad, mis kirjeldavad nimisõna. Võrdlevad omadussõnad on sõnad, mis võrdlevad kahte nimisõna. Selline võrdlus võib olla välimuse, suuruse, kvaliteedi või mis tahes muu objektiivse või subjektiivse mõõtmise osas. Need kõneosad luuakse enamasti tähtede “er” lisamisega sõna lõppu, kuigi mõned sõnad nõuavad selle asemel sõna “veel” lisamist omadussõna ette.
Inglise keele kõne ja grammatika muutuvad omadussõnade kasutamisel kirjeldavamaks. Näiteks saab lugeja selgema pildi, kui autor kirjutab “Oli pime ja tormine öö”, mitte “Oli öö”. Sõnad “tume” ja “tormine” on omadussõnad, mis kirjeldavad ööd ja aitavad luua meeleolu.
Võrdlevaid omadussõnu võib kasutada uue öö võrdlemiseks selle konkreetse ööga. Näiteks võib kirjanik öelda: “Öö oli tumedam ja tormilisem kui eelmine.” Vastupidisele olukorrale viidates võib ta öelda: “Öö oli heledam ja selgem kui eelnev, kuid tundis siiski aimamist.” Mõlemad näited sisaldavad võrdlevaid omadussõnu, kuna need võrdlevad üht asja teisega.
Enamasti saab võrdlevaid omadussõnu luua, lisades omadussõna lõppu “er”. See on nii “ilusama”, “targema”, “sinisema” ja “kõrgema” puhul. Võrdlused ei ole aga alati positiivsed. Keegi võib olla ka “alatum” või “räpasem”.
Mõningaid sõnu ei saa aga “er” lisamisega võrreldavateks omadussõnadeks muuta. Näiteks ei “efektiivsem” ega “naturaler” pole ingliskeelsed sõnad. Sellistel juhtudel on sõna “rohkem” kasutamine omadussõna ees õige viis võrdluse loomiseks. Näiteks: “Koonteliini loomine on tavaliselt tõhusam kui ühe üksuse kokkupanek.”
Aeg-ajalt kõlav paaritu sõna, näiteks “hea”, ei järgi kumbagi reeglit. “Hea” ei ole sõna ja “rohkem” pole ka õige. Sel erijuhul on sõna “hea” võrdlev vorm “parem”.
Ülimäärused on need, mis väljendavad võrdluse kõrgeimat olekut ja tavaliselt võrdlevad kolme või enamat objekti. Näiteks “Maarjast, Johnist ja Sallyst on John kõrgeim.” Ülivõrdelised omadussõnad moodustatakse tavaliselt lisades omadussõna lõppu “est” või lisades selle ette sõna “kõige”.
Kunagi oli kohatu muuta teatud omadussõnu võrdlusteks. Näiteks öeldi, et sõna “täiuslik” on võrdlemise suhtes immuunne, sest täiuslik kas on või ei ole. Sellised reeglid on aga pikka aega kahtluse alla seatud ja aastakümneid suures osas ignoreeritud, välja arvatud kõige rangemate grammatikatehnikute poolt.